Elektritariif meil ja mujal
Eesti Energia kavandab elektri hinna tõusu kaks korda aastas. Seejuures olevat elektri tootmishinna suurenemise peapõhjus oluliselt muutunud Eesti majanduskeskkond, nt keskkonnatasude tõus ning transpordi, lõhkeaine, kemikaalide jms kallinemine. Paraku toimivad kõik loetletud mõjurid samaviisi ka (elektri-)tarbijaile, nii kodu- kui tööstustarbijaile. Selline on tavaline hinnatõusu põhjendav kõnepruuk ja kallutatud põhjenduskäik. Võtkem nt kodusoe, leib-sai, piim ja või, ühistransport jpm. Täitsa ”kodune” tunne tekib.
Mis tahes üldkasutatava toote/teenuse jmt hind on peaaegu igas peres jututeema number üks. Ja seda vaatamata sellele, kas ollakse teemas pädev, vallatakse vajalikke andmeid, ka analüüsi. Üks lihtne näide. Meil on kaks arvu — 10 ja 5. Loomulikult on arv 10 suurem kui arv 5. Olgu üks arv nt riigi A kodutarbija elektritariif, teine aga riigi B elektritariif. Kas toodud hinnang/arvamus, et riigi A kodutarbija elektritariif on suurem kui riigi B kodutarbija elektritariif on pädev? Ega ei ole küll, võrdluseks andmeid napib.
Elektrihinna kujundamise põhinõuded on inimlikud: kõigi ühiskonnaliikmete energiavajadused peavad olema tagatud, elektri hind peab tagama elektriettevõtte majandustasuvuse, säästlikkuse soosimine, elektrihinna stabiilsuse tagamine, tariifisüsteemi struktuuri lihtsus, mõõtmissüsteemi rakendamine, maksmissüsteemi arusaadavus, keskkonnakaitse arvestamine. Loomulikult tuleb arvestada samuti muidki majandus-, sotsiaal- ja finantsaspekte. Seejuures elektri hinna regulatsioonis peaks arvestatama avalikku arutelu ja tarbijate arvamusi.
Elektripealüliti juures olijate seisukoht on selge — Eesti elektri hind on madal, ei kata (põhjendatud või põhjendamatuid?) kulutusi. Neil seal Euroopas on hind õige (loe — tariifimäärad piisavalt kõrged), davai, teeme nende moodi. (Muidugi unustatakse ära, et ka Eesti asub Euroopas.)
Kuidas on Euroopa liidus lood? Euroopa elektritariife tutvustatakse internetis nii kodu- kui tööstustarbijate osas kogu Euroopa liidu piires, huvi korral maailma teistegi riikide kohta.
Aastal 2009 oli Euroopa liidu 27 liikmesriigi kodutarbijate keskmine elektritariif 16,58 eurot 100 kWh eest. Kõrgeim tariif oli Taanis, ent väikseim Bulgaarias. Numbrimaagia sõpradele teadmiseks — too keskmine 100 kWh eest on meie rahas ~ 260 krooni. Väärib märkimist, et elektritariifid olid riigiti kõik märgatavalt erinevad, vastasseisu taolisest erinevusest ei paistnud.
Milline on aga pilt meie unelmate riigis, lombitaguses USAs. Dreamland´i kodutarbijate elektri-tariifid, lausa osariigiti, on saada seisuga aprill 2010 (andmed nii US kui euro sentides). Odavaimalt saavad elektrit Põhja-Dakota kodutarbijad (Eesti hinnatasemest ~1,7 korda odavam), ent Texase kodutarbijad on Eesti omadega täpselt ühe pulga peal, enim tuleb maksta New York´i kodutarbijail. Muide, New York on enam-vähem Soome kodutarbijate elektritariifiga ühel tasemel. Niisiis USAs odavaim tariif 4,83 eurosenti, ent kalleim 12,25 eurosenti 1 kWh eest.
Egas kõik toodud tariifid nn keskmise eestimaalase tasku järgi küll ei ole. Veelgi enam, Eesti tariif “näikse” välismaalaste seltskonnas nii tillukene. Tekib tahtmine teist kergitada, turgutada, väärikamasse seltskonda aidata. Siit tuleb esimene möödalask — Euroopa liidu liikmesriikide elektritariife ei ole võimalik üksüheselt hinnata keskmise eestimaalase rahakoti abil. Ka vastupidine tehe — Eesti elektritariifi hindamine keskmise lääne-eurooplase rahakoti alusel — ei ole pädev. (Ilmselt nii Bill Gates`ile kui meie töötule on mis tahes riigi kodutarbija elektritariif kama kõik. Bill ei märkagi selliseid kulutusi, meie töötu ei ole suuteline ka oma elektriarveid mitte alati tasuma…)
Pädeva võrreldavuse tagamiseks võtkem appi Eurostati andmed vaadeldud riikide näiteks alampalkade kohta (seisuga jaanuar 2009) eurodes kuus. Alampalgad on vahemikus 123 eurot (Bul-gaaria), kuni ligikaudu 1642 eurot (Luksemburg). Ehk teisisõnu vahemikus 1925-25700 Eesti krooni. Seejuures oli Eesti alampalk 4350 ehk 278 eurot.
Kellel kui kallis elekter? Ühesuguse võrdlusaluse saame näiteks siis, kui lähtume alam- ehk minimaalpalgast. (Parem oleks muidugi lähtuda nt mediaanpalgast, ent need andmed ei ole kõikide riikide osas saadaval.) Niisiis, kui palju peab Euroopa liidu mingi riigi alampalka saav elanik tegema tööd nn alampalgatundides (APtundi), maksmaks 100 kWh eest. Näiteks Bulgaaria elanik ~11 APtundi, Läti elanik ~ 6 tundi, Leedus ~ 7 tundi, Eestis ~ 5 tundi, Portugalis ~ 4 tundi, Hol-landi elanik ~ 2 tundi jne.
Võib rehkendada ka teisiti. Näiteks Hispaania alampalka saav inimene peaks Eestis tegutsedes kodutarbijana 100 kWh eest tasuma ~ 2 APtunni töötasuga, Ühendkuningriigi alampalgaline Eestis toimetades aga ~ 1,5 alampalga tunnitasuga…
Milline suundumus ehk trend oli elektrienergia tariifidel näiteks aastail 1996-2006. Kümne aasta aegreast nähtub, et suundumusi on mõlemas suunas — nii suurenemise kui alanemise poole. Näiteks EU 15 riikide keskmine tariif kasvas kümne aasta jooksul ~4 %. Tõusu- ehk suurenemistrend oli nt Itaalias (+2,7%), Soomes (+5%), Ühendkuningriikides (+11%). Alanemissuundu-musega oli aga Belgia (-9,2%), Prantsusmaa (-11,5%), Austria (-13,4%), Hispaania (-14%).
Niisiis mis tahes toote/teenuse hinda vaagides, teiste riikide hindadega võrreldes, tuleb aluseks võtta ikka konkreetse riigi elaniku rahakott. Ehk poliitikute keeli — määrav on tarbija ostujõud, sest ”üle oma rahakoti ei hüppa”.
