Kalle Mälberg: "Jutlustajast" maha astunud Mikser
Seletamatul põhjusel teevad sama venelased. Taplevad ennastunustavalt kuni köis kannatab, et siis kustuda, varred vees ja laulda kurvalt: „Prastsai ljubimõi gorod”. Ameeriklane seevastu naeratab isegi ema surma järel „hau-aar-ju” küsijale vastu.
Riigiraadio head ja paremad pojad ning tütred (Ummelas, Müller, Kilumets, Treier, Varik, Kärner… nimekiri pole täielik, sest see siin pole autahvel) kerivad igati sisukat ja teaberohket pajatust. Et siis hinge tõmmata ning… Eeter täitub ulguva imalusega. Beibekene venitab ballaadi nagu imeks märgunud sukapükse. Jälle ja jälle. Lugesin laupäeva õhtul kella poole seitsme paiku kokku. Neli läägutust jutti. Alles siis tuli Silvi Vrait prantsuse kaveriga.
Mis toimub, Riina Rõõmus? Kas raadiosaade polegi autori looming, terviktoode? Mis pühamees on see teie Olev Erlich, kes toodab noid käsulaudu, A, B, C jm pleiliste? Kas klahvide ja kangide taga istuv helitoimetaja, keda miskipärast nüüd produtsendiks kutsutakse, peab nagu Pavlovi koer punase lambikese peale mingi listi sisse ja välja lülitama?
Isegi hea muusikainimene Jansa ei osanud Vinguviiuli saates korduma kippuvale muusikavaliku kurtmisele miskit tarka vastata. Ärge hakake mulle jurama mingit moejuttu, ega põlvkondade maitsehärdusest jahuma. Hommik on hommik on hommik. „Ärgakem katku maale toomata,” nagu ütles kadunud Alo Mattiisen 1996. aasta suvises Pärnus, kui Lehe kohvikus liha küpsetava Andres Raidi juurde kogunenud seltskonda sisenes hetkel kuumim tümpsumees, kes „oli startinud liialt kiiresti”.
Vikerraadio muusikavalik on tõusude ja mõõnadega kulgenud mingit ainult tegijatele teadaolevat salarada. Keerake end ümber kuulaja poole, musaämbrid!
* * *
Ringvaate saadet ETVs päevast päeva teha on ränk töö. Ja olla veel rõõmus kah, kui stuudios jamaks läheb. Mäletate seda Juku-Kalle ja Trubetsky lugu, kus mustades prillides äsjaparteistunud anarhist ja punkar ning jutuga sassiläinud vürstipoeg konspekteeris iseennast? Juku-Kalle pakkus lepituseks õuna? Anu Välba pidi Kahe Kange uppiläinud intervjuust reipa naeratusega väljuma...
Reedesesse Ringvaatesse tulid kaks innustunud vidinameest - Henrik Roonemaa ja Priit Hõbemägi - oma uusi lelusid tutvustama. (Töötasime Priiduga koos 1970ndate lõpu Õhtulehes, kus ta lõikus, kleepis ja liimis lehemaketti, ise erksalt jälgides kordoni taga pulbitsevat moekat elu.) Jälgisin hingevärinaga Marko Reikopi lõiku. Kas uue mänguasja, lugeri, promo jääb rahvusringhäälingu piiresse?
Priit demos ja rääkis, kuidas too „labidas” teda õnnelikuks teeb. Henrik pakkus Priidule vahepeal sibulat toeks. Siis saime teada, et käperduslembelise kuvariga asjandus maksab vaat niipalju. Lõpuks tõstis Priit ka tagakülje kaamera poole. Nägime hõbedast, pooleldi hammustatud õuna. Valmis, tehtud!
* * *
Oivaline ajakirjanik Daniel Vaarik märkab Ekspressis savisaarlust, aga soovleb Mikseri saabumist. Kas reedan sõjasaladuse, et too Danieli mainitud laupäevane „sõprade juures maal ringi kõmpimine” toimus meie talus Kõrvõotsal, koos suitsust tulnud sealiha manustamise ja muuga?
Suhtun Danieli innukasse mikseriaanasse reservatsiooniga.
Mulle meenutab Sven Mikser kuidagi Viiralti „Jutlustajat” (lito, 1931). Juuksed ette kammitud, prillid, kõhnade põskedega, sõnu kuhjav. Kiire metalne hääl, vastuvaidlemist ja teise ärakuulamist välistav kõne. Järsult teemasid vahetav ja kuidagi eemalolev, empaatiata. Isegi fanaatiline tarkapanek. Pane Svenile talaar selga ja lase uskmatuid nuhtlema.
Pihl oli tubli politseinik, Padar muhe külamees, Tarandit uskus igamees. Kas masinliku mulje jättev Sven „never had a real job” Mikser ikka viina võtab ja nilbeid anekdoote kannatab? Eelnev ei tähendaks suurt midagi, kui noormees suudaks pidada ja kanda välja Suurt Pausi. Kandva pausita ei saanud hakkama isegi tattipritsiv Hitler. Stalin teatavasti keeras vuntsi, luristas piipu, et seejärel leebe grusiini aktsendiga küsida kohale kamandatud värisevalt marssalilt: „Kas teid polegi veel arreteeritud, seltsimees kindral?”
Sven, seisatu, võta poos, vaata usalduslikult kaamerasse. ”Keep it simple, say it often!”, on Ameerika spindoktorite elementaarõpe. Seejärel esita endale küsimus: „Kes on kelle? Mille? Mis?” Ütlen vastuse kah ära: „Proletariaat on kodanluse hauakaevaja”.
Ja veel: Sven-poiss, ehk seletaksid mulle, mida sa arvad oma eelkäijatest Karl Astist, aga eriti August Reist. Viimane, olles veidi aega riigivanem (1928-1929), sai paguluses kuni 1963. aastani olla Eesti iseseisvuse järjepidevuse hoidja. Tollal nimetati seda vist „peaminister presidendi ülesannetes”. Ent 1940. aastal oli sotsialist Rei Moskvas saadik. Baasideleping sai tehtud, et seejärel kuulu järgi Riia lennuväljal, kaabu silmil, otse Stockholmi lennukile sibada. Ainus Eesti riigijuht, kes pääses…
