Kuidas tuleb osta hapukoort?
Aga pole see asi sugugi nii lihtne ja klaar. Mina olen harjunud ikka sellise lihtsale pööblile mõeldud ostukohtadega, nagu seda on super-, hüper- ja tont teab veel, mis marketid. Ühel meeldival laupäeval mõtlesin, et olen trendikas kodanik ja käin turult vajalikku kraami ostmas, pärast hea sõprade ees kekutada.
Tartu turuhoone on iseenesest väga tore. Sealt saab kõike. Ja kui pole kohe olemas, mida vajad, teab kindlasti mõni abivalmis turske turjaga mammi, kust seda vajaminevat saab. Või jookseb äripisikust nakatada saanud tegelane kabjaplaginal soovitud asja järele veel enne, kui jõuad "tsingatskuk" öelda.
Väljast on selle tänuväärse maja juurest võimalik endale isegi abikäsi värvata, kes näiteks laguneva kiviaia või lekkiva kuurikatuse üks-kaks korda sätivad. Pole rahvas loll, kui aina kiidavad turul käimist - katsu sa sellised võimalusi Selverist välja manguda.
Palusin veidi torssis muljega tädikese käest värske moega lahtist hapukoort, mis näis justkui kisendavat, et osta mind ja tunne minu värskusest ja heast mekist siirast mõnu. Tädike aga nähvas, et mistarvis sa seda lahtist tahad, et pakis on ju ometi seesama koor. Ma imestasin, et miks ma seda lahtist ei võiks osta. Tädike aga jäi enda juurde kindlaks, et tavalises pakendis on ju ikkagi seesama koor ja lasi kolleegil mulle letile rihtida sama koore, mis ma poestki saanud oleks. See, et ma tahtsin ostmisest emotsiooni saada ja tunda, et ma ei ostnud mingit masstoodangut, vaid spetsiaalselt minule pakitud kraami, ei olnud ilmselt mingi argument. Eks ma siis otsustasingi, et minu soov keigari kombel süüa osta, on naeruväärne ning pidasin paremaks alla anda ja teha nii nagu kogemustega hapukoorespetsialist tungivalt soovitas.
Mis seal ikka, hakkasin siis letile pandud koorepakki ära hiivama. Kuid siis mõtles tädike ümber ja rabas ka pakist ning hakkas seda tagasi kangutama. Ohkas tigedalt ning teatas, et ma võin siis oma lahtise hapukoore saada, kui ma ikka nii väga peale käin. Mul aga oli aeg otsas ja veendumus, et ma ikka pole veel valmis sellise kultuuriga kaasa minema, tegi selgeks, et minu ostukoht on pööblile kohaselt ikka supermarketis. Näitasin oma toorest jõudu, rabades selle pakikese tädi käest, maksin raha ja eemaldusin löödult sellest peenest ostukohast, kus tunnevad end kalana vees ainult kultuursed ja trenditeadlikud inimesed.
Saatvaks heliks kostis tädi pahane porin, et ma võin ju sulle ikka seda lahtist hapukoort kaaluda. Ei teagi, mida ma oleks pidanud tegema, et saada see, mida ma küsisin. Ja saada see nii, et ei peaks sellist kummalist rituaali läbima. Kindlasti on seal mingi oma nõks. Küllap ma selle saladuse kunagi välja selgitan. Ma ise arvan, et kui mina oleks hapukooremüügimees, püüaksin ma esmalt maha müüa lahtise hapukoore, mis ilmselt rikneb kiiremini kui tehases pakendatud kraam. Aga ma pole hapukooremüügimees. Ja sellest see kimbatus häbisse jäämine ilmselt ka tuli. Tulevikus hoian silmad lahti - äkki leian ühel päeval lehest reklaami, et Peep Vain kutsub koolitusele, kuidas müüa hapukoort. See võiks olla huvitav ja hariv. On ju selge, et selleks, et osata hästi müüa, tuleb eelkõige osata hästi osta. Mina oleks kohal.
