Lugupeetud Tallinna Linnavolikogu esimees hr Toomas Vitsut!

Teatavasti läheb Eesti Vabariik 1. jaanuaril 2011 rahvusvääringult Eesti kroonilt üle Euroopa Liidu vääringule eurole. Teen volikogule ettepaneku tähistada seda suursündmust Euroopa Liidu lippude heiskamisega Tallinnas 1. jaanuaril 2011. Keskerakonna fraktsioon riigikogus võiks algatada samasuguse ettepanku ka üleriigiliselt: et 2011. aasta 1. jaanuari hommikul ei heisataks Pika Hermanni torni mitte Eesti sinimustvalget, vaid Euroopa Liidu sinine tähelipp. 

Riigikogu võiks üldse kaaluda, kas mitte olla esimene tubli riik Euroopa Liidus, kes oma senise rahvusriigilipu ametlikult vahetab Euroopa Liidu lipu kui Eesti Vabariigi liikmesriigi riigilipu vastu. Kindlasti leiab see algatus muudes liikmesriikides järgimist! Sinimustvalge trikoloor võiks rahvuslipuna alles jääda, selle all võiksid meie sportlased võistelda olümpiamängudel jne. Muidugi tuleks uus kuldtähine riigilipp hommikuti heisata Euroopa Liidu hümni pidulike helide saatel.
Juhin tähelepanu, et juba 2002. aastal, enne kui Eestist sai Euroopa Liidu liige, käisid juhtivad ühiskondlikud mõtlejad, arvamusliidrid Kaarel Tarand kui valitsuse pressibüroo direktor ning Eerik-Niiles Kross kui endine luurekoordinaator välja idee vahetada välja meie riigilipp, asendades trikoloor skandinaavialiku ristilipuga, ning ingliskeelne riiginimi „Estonia“, asendades selle „Estlandiga“ (nagu „England“). Meenutagem, et lipuvahetust toetas ka Enn Soosaar, keda president Toomas Hendrik Ilves tema tänavusel leinateenistusel nimetas „tõeliseks suurvaimuks ja riigimeheks, kes võinuks olla ka kogu Euroopa südametunnistus“.

Nüüd naaseb Eesti poliitikasse kauaaegne eurokohtunik Rait Maruste, kes tahab algatada ka Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise. Põhiseaduses on öeldud, et Eesti riigivärvid on sinine, must ja valge. Asendagem siis §7 tekstis „riigivärvid“ „rahvusvärvidega“. Soomest laenatud riigihümn, Fredrik Paciuse / Johann Voldemar Jannseni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ jäägu aga rahvushümniks (nii nagu soomlastel endil on Jean Sibeliuse „Finlandia“) meie uue riigihümni Ludvig van Beethoveni / Friedrich von Schilleri ülendava „Oodi rõõmule“ kõrval. (Lipu langetamise signatuuri on samuti ju muudetud, nüüd kõlab „Mu isamaa armas...“ asemel maestro Gustav Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“, kusjuures 2009. aasta ESTO rahvuskongress soovis lipulauluks hoopis „Kaunistagem Eesti kojad kolme koduvärviga“.)

Las trikoloor muutub auväärseks muinsuseks koos Eesti krooniga, nad käivad paaris kui eelmise ajastu sünnitised. Eesti kroon on minevik, euros on Eesti tulevik, investeeringud, majandustõus ning õitseng. Ütles ju president Toomas Hendrik Ilveski nüüdsama riigikogu istungjärku avades: „Eesti üleminek eurole märgib täiesti uue etapi algust Eesti sise- ja välispoliitikas. Oleme kohale jõudnud. Eesti ligi 20 aastat väldanud teekond tagasi Euroopasse on vähemalt vormiliselt ja institutsionaalselt lõppenud. Lihtsamalt öeldes — Eesti üleminekuperiood on läbi.“ See meie riigi uus algus võiks kajastuda ka riiklikus sümboolikas. Niisiis, 1. jaanuaril 2011 ning edaspidigi: kaunistagem Eesti kojad euro-tähislipuga!

See kiri on saanud ilmse tõuke Vabariigi Presidendi programmilisest kõnest. President nimelt osutas, et pärast eurotsooniga liitumist, mis lõpetab meie formaalse integratsiooni Euroopasse, algab Eestile uus ajastu. Leida tuleb uued mõttekad eesmärgid, mille nimel elada, et Eesti riik võiks iseseisvana ning oma identsust kaotamata edasi kesta.
Eesti riigi kestmine ja edenemine (moesõnaga: jätkusuutlikkus) sõltub seega meie suutlikkusest leida idee, mis uuendaks meie püha kohust säilitada oma riik, rahvas ja rahvus uutes oludes.

Väärtuspõhine poliitika näitajate asemele!

Küsimus Eesti riigi tulevikust on minu arvates seotud ennekõike väärtustega ja võimega vanadelt väärtustelt uutele ümber orienteeruda. Kuid seda ei tohiks teha nii, et katkeb riigi järjepidevus, mida kõige nähtavamalt kannavad meie riiklikud sümbolid: põhiseadus, lipp ja vapp, presidendi ja riigikogu institutsioon. Nendes kehastub meie riiklik identsus ning iseseisvus. Nendest loobudes me kaotaksime jalge alt oma ajaloolise pinna. Pika Hermanni tornis lehvigu ikka sinimustvalge trikoloor! 

Tuleks vaadata nii minevikku, olevikku kui ka tulevikku. Ehkki on selge, nagu ka kirja autor viitab, et nii mõnedki mööduva oleviku väärtused eesseisva aastavahetusega ammenduvad ja peavad minevikku jääma. 

Eesti väärtuskeskmes on seni jõuga hoitud majandust. „Majanduskasv“, „eelarve tasakaal“, „kaubandusbilanss“... – need on olnud peamised pühad kategooriad, milles on harrastatud nn riiklikku mõtlemist. Kuid ainult selliste kategooriate väärtustamine – ja seda iga hinna eest –
peab lõpuks ümber saama. 

Eesti väärtuskeskmesse tuleb tõsta „tavaline“ Eesti inimene. Majandusel on mõtet ainult inimeste pärast ja nii peab see ka toimima hakkama. Olukord, kus inimesed kaotavad töö või vaesuvad üksnes mingi majandusnäitaja nimel, peaks jääma samuti minevikku. 

Riiklik mõtlemine peaks tähendama üksnes inimväärtustes mõtlemist. Otse öeldes: riiklikul tasandil tuleb loobuda ühiskonna jõukama osa huvide eelistamisest ning arvestada tervet ühiskonna püramiidi, kus iga inimese vajadused on olulised. Praegu on suur osa Eesti rahvast kuulutatud kõrvaliseks ning ilusat üldpilti rikkuvaks nähtuseks. 

Aastal 2011, kui krooni asendab euro ja Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, valitakse Eestis uus president, riigikogu, pannakse ametisse kaitseväe juhataja ja Tallinna Ülikooli rektor. Terve Eesti peaks siirduma oma järgmisesse arenguetappi. Edukas saab see olla vaid siis, kui majanduskeskne mõtlemine asendub inimkeskse riikliku mõtlemisega, kui numbrite teenimise asemel hakkab riik teenima inimesi.

Ehk otsesõnu: näitajapõhine majanduspoliitika peab asenduma väärtuspõhise poliitikaga.