Mõlema eksperimendis osaleja jaoks paistab tunneli lõpus valgus ja kui need 30 päeva ükskord mööda saavad, siis taastub normaalne rütm ja toitumine. Ehk siis muutunud ei ole nende jaoks midagi.

Tudengi pärast vast ehk ei tasukski nii väga muretseda, sest tema kui tudeng on sellise eluviisi ja toitumisega harjunud ning pealegi on tegemist Eestis väljasureva nähtusega. Ükskord saab ülikool läbi ja hea hariduse eest, pealegi kui ise veel ettevõtlik oled, makstakse üsna head raha. Sinnamaani on veel aega ja mis siin salata, enne peab ikka kooli ära lõpetama.

Heimariga on asi aga keerulisem. Kuu aega kahte „Koidulat“ kantseldav Lenk peab meelde tuletama oma elu tudengina Moskvas. Eksperiment näitab, et midagi on tal meeles. Juba esimesel päeval järgmiseks kolmeks lõunaks valmistatud kapsahautis on kindlasti hõrgutav ja hommikul joodav aromaatne tee lisab asjale vaid vürtsi, kuid kas see normaalseks toitumiseks ka piisav on? Kolmkümmend päeva veeretab ehk välja küll, aga nagu Heimar ka ise tunnistanud on, siis mis elu see on?

Kuid Heimariga on tegelikult veel teine mure, kui see, et kas ta peale kolmekümmet päeva enam üldse elus on. Küsimus on nimelt selles, et valgus tunneli lõpus võib osutuda hoopis rongiks, mis Heimari tervisele paraja põntsu paneb.

Tasub vaid hetkeks ette kujutada, kuidas kuu aega raha säästnud ja dieeti pidanud Heimar peale eksperimenti toidupoes ennast üleval peab ja mida kõike head ja paremat ta sealt kokku ostab.

Saan aru, et riigikogu lihtliikme palk ei ole nii suur, et see võimaldaks millelgi taolisel juhtuda lasta, kuid küsimus ei ole minus, vaid Heimaris. Kas tema saab sellest aru?