Arvamusprügi ja visioonipahna on paberlehtedes, raadiohäältes ja internetivõrkudes, et homme kuulsusetult surra.

Nagu äsjase maarahva kongressi kõma — Vikerraadio otseeetris pöörasid inetult sõimlema isamaalane Seeder ja keskmees Sarapuu. See aga ei seganud jutuorgiast rahuldatuina õhtusest Paide läikivate autodega laiali kimamast. Või Savisaare laenuvärk, kus meediamägi sünnitas… haleda hiirekese. Jne.

Marjustini arvates on Eestis vähemalt 200 000 inimest — ausaid inimesi, koduste juurtega maarahvast. Nad soovivad teada, kuidas Eesti asjad tegelikult on, muretsevad siiralt ning ihaldavad tarbida väärtuspõhist meediat.

Teist samapalju on ilast nõretavat internetipööblit, arvan ma matemaatik Gaussi kõverat meenutades.

***

Äsja saime uudistest teada, et kaks Inglismaa venelast, Serge Geim ja Kostya Novoselov, said imetabase materjali, üliõhukese süsinikuaatomite kihi — grafeeni — uurimise eest Nobeli füüsikapreemia. Varem oli üks neist, Sergei nimelt, saanud Harvardis pila-Nobeli selle eest, et piinas magnetväljas konna… (Vikerraadio. Labor, Priit Ennet)

Magasite maha, Kanal2 loomauudiste tegijad?

Aga jätkake lugemist — lõpus anna teada, kuidas ja miks!

Meedias armastatakse jahuda abstraktsetel teemadel (integratsioon, diskrimineerimine, haldusreform) kuni pulsi kaotuseni, absurdini. Targutada hämara tuleviku asjus teadvuse kustumiseni, et maa must.

Heie Treier, sümpaatne kunstidoktor, kes kirjutanud monograafia natside poolt ilmse omasooiharuse tõttu hukatud Võrumaa värvirikkast maalijast Karl Pärsimäest, on võtnud Postimehe kultuurilisas (pange tähele: kultuur on lisa, mitte pärisasi!) jutuks moeasja, Facebooki. See imeloom seksib, poksib ja vahel teeb ka sepatööd… mida iganes. Asi on läinud absurdiks nõnda, et lehepoisid-tüdrukud tulevad esmapäeval toimetusse, avavad interneti ja otsekohe ka Facebooki, millest toodavadki „mulliuudiseid” — soovõrdsusest ja Moskvas mahavõetud Juri Dolgosrotsnõi järel tekkinud ennenägematust demokraatiast — geiparaadist. Elust enesest!

Aga miks geivaalade kaitseks ei astu kedagi? Ka kõrbete sooldumise eest võitlejate kogunemisest pole kuulda.

Viimasena öeldu pole pelgalt nali. Arendan vaid edasi hea kolleegi, Tartu ülikooli psühholoogiaprofessori Jüri Alliku suurepärast esseed raamatus „Sigmund Freud. Inimhinge anatoomiast”, kus kirjeldatakse noore Viini üliõpilase Freudi esimest kliinilist uurimust leidmaks viisi, kuidas paljunevad emased hermafrodiitsed angerjad. Sellega soovis ümberlõigatud juudipoiss tõestada omaenese mehelikkust antisemiitlikus Austrias. Ja võitles kogu edasise elu omaenese deemonitega. Ning mõjutas läänemailma mõtteviisi mitte vähem kui biitlid või Jeesus Kristus.

Kas feisbukk neelab pärisajakirjanduse, küsib dr Treier.

Maire Aunaste, Eesti saatejuhtide äsjasesse edetabelisse (Postimees. Arter. 9.10.) mittesobinu, teeb ETVs parajasti arvamussaateid Facebookist. Igikleepjalt naeratav kosmotüdruk Merle kirjeldab oma konvulsiivseid tõmblusi elavas inimkoosluses: tahaks, aga ei saa. Mida või keda? Merle tahaks paaniliselt klikkida kontole teadmaks, kes teda parasjagu „laigivad”. Saate lõpus tahab alati kaunis, ent minu meelest asjatult blondiks hakanud lauljatar Els Himma olla noortepärane, lubades järgmiseks korraks ise kah end ära feisbukkida.

Noortepärasus on koomiline just Eestis, nagu vanakeste keskne nostalgitsev tragöödiagi. Õigem oleks õppida noorte ja vanade sümfooniat soomeugri pärimuskultuuridest, millest kõneleb hõimupäeval Jaak Prozes (vt. Päevaleht. 9.10.).

***

Pean nüüd minema ajamasinaga tagasi 60ndate lõpu Tartusse. Äsja on ehitatud Toomemäe nõlvale enneolematu imeasi — ülikooli arvutuskeskus. Meie kool Nõos on saanud tohutu keldrit täitva piuksuva ja plinkiva looma, mis kütab tervet koolimaja. Maale on laskunud elektronarvuti „Ural”.

Kultuurilehes „Sirp ja Vasar”, tänases kolletumast keelduvas ja leppimatus juubilaris, vallanduvad diskussioonid füüsikute (need, kes uurides mida iganes ikka saavad pommi valmis) ja lüürikute (posserdajad, kes Werneris malet mängides ironiseerivad) vahel. Ollakse uhked kohe kohe saabuva tehisintellekti üle!

Juri Lotman sügab oma traatvuntse ja kohmab: „Aga kas neil siis oma intellekti polegi?“ Ja lisab: „Jah, kultuur, see asjalike inimeste jaoks täiesti tarbetu asi…”

Noor Mihkel Mutt läheb esmakordselt Tallinnasse kirjanike kokkusaamisele. Kohtub musta laega saali uksel Lennart Meriga, kes puhub noorele filosoofiahuvilisele tartlasele suitsu näkku: „Ah, filosoofia, sa vana lits.” (loetud Mihkel Muti mälestustest).

Artur Alliksaar tuleb kirjanike ülevas toonis peetud koosolekult Tallinnast ja rehmab käega: „Jah, oldi koos ja koogutati kaeblikult kaelu.“

Vene ja saksa luurete ülekavaldaja, Räpinast Rooma rännanud tõlkemeister Aleksander Kurtna, latinist Ülo Torpats ja Ain Kaalep, need mittekutsutud, istuvad samal ajal hotellis Park, rüüpavad kleepviina ja vaidlevad, kas Nigol Andresen ja Harald Habermann tuleks juunikommunistidena üles puua või maha lasta: „Tegelikult on nad ju toredad ja targad mehed, mis sest, et kommunistid…” (Ain Kaalepi teade siinkirjutajale Elvas, november 2009).

***

Uskumus, et infovõrkudes siplev inimkond on täna õnnelikum kui sirbi ja vikatiga heina niitev talumees, laguneb.

Mis juhtub, kui Koreas valmib grafeenist paberekraan, milles materjal moondub ülijuhtivaks seadmeks? Kas nüüd suhestuvad inimesed otse ja intiimselt? Meelelahutusmeediat polegi vaja — milleks meile tantsu- ja laulusaated, kui saame vahetult armsama leiuga hakkama? Ehk võime leida armuvalmis naise lauluväljakul tuhandete seast lihtsalt pliiatsiga peopesale kritseldades? Grafeenist ovulutsiooniskänner — on see võimalik?

Igatahes, terasest 200 korda tugevama ja imeliselt elektrone liigutava grafeenisensori töötamisega alustas Manchesterist, äsjaste nobelistide juurest saabunud Tartu füüsik Harry Alles, samuti Kaupo Kukli, Jaan Aarik, Aleks Aidla jt. Jälgige nende teadusartikleid, mis on maailmas enamtsiteeritute edetabelis märkimisväärsel kohal (vt. Jüri Allik. Eesti olulise teaduse raport).

Üks tubli sõda on hulga parem kui seitse aastat sitta rahu. Ainult et sõda on nii tõsine asi, et seda ei saa kindralitele usaldada. Liiatigi saab sõjas kõrvuti heade ja toredate inimestega surma ka terve hulk imetlustväärivaid lurjuseid ja vastikuid kaabakaid. Ent infosõjas surma ei saa…

Ceterum censeo: sügisvärvid tuleks põhiseadustada ning rahvusvärvidele lisada!

Täiendus:

Ülaltoodud kommentaaris juhtusin mainima Karl Pärsimägi geisoodumust dr. Treieri monograafiaga seoses. Mitmed kommentaatorid kahtlesid minu väidetes.

Olles vaadanud Pärsimäe pilte tema personaalnäitusel 2003. aastal Toompeal ja samuti korduvalt KUKUs, torkas silma erakordne värvirikkus, eriti mõnede pallaslaste (Vardi, Võerahansu, Uiga jt) pisut poriste piltide taustal. Mind köitsid Pärsimäe kolm autoportreed - punased huuled, kaabu, kartulikotile maalitud, poseeritud kuidagi edevalt jne.

Jalutasin Stockholmis 1987. aasta varakevadel palju koos Ilmar Laabaniga, kes õpetas mind kunsti nägema. Ta rääkis ka Pärsimäest ja Eesti homoerootilisest visiooonist.

Pärsimäe saatuseks oli kaitsta juuditari, kellest ka kaunis portree. Aga tema huku peapõhjus, nagu rääkis mulle Heie Treier, oli ikkagi Evald Saagi teade, et Pärdimägi oli Prantsuse vastupanu Resistance'i korrespondent ning ilmselt kaasmaalase Boris Vilde sidemees. Võeti kinni, paigutati Drancy koonduslaagrisse, kust viidi Aushwitchi koonduslaagrisse. Punase Risti teatel hukati 27. juulil 1942.

Nõnda pean vabandama ja tänama täpsustavaid kommenteerijaid.

Mis aga puutub omakandimehe Aleksander Kurtna iseloomustamisse, siis jään oma väite juurde, et spioneerides kõigi vaenlaste heaks, jäädes ellu ning jõuda kodumaale ja elu lõpul olla väga viljakas kultuurivahendaja (Vt. Leonhard Lapini meenutused Kurtna lahkumisest. Looming, nr. 7. 2010) oli Kurtna väga andekas.