5 KUUD VALIMISTENI: Mikk Pärnits: Mul on suva
Poliitiline tegevus pole mind kunagi paelunud, pigem on see kaugeks ja võõraks jäänud. Nagu nabatants või AIDS.
Soov ühiskonda paremuse poole muuta on üsna lihtne, klassikaline tung. Tugeva kodanikuühiskonna puudumise tõttu on aga jäänud mulje, et ainus viis tõeliselt märgatavaid muutusi täide viia on vaid mingi liidu või ühinguga liitumine. Annad pastakaga oma allkirja ning nagu võluväel tilgub su ninast kolm tilka verd paberile.
Ainult et tavakodaniku jaoks on poliitika on midagi ebareaalset, mingi mäng. Ainsatel kordadel, kui see normaalseid inimesi puudutab, pladiseb midagi solgina kaela. Mingi juhtkonnavahetusest tingitud segadus või mingi juhi ajuvaba sõnavõtt meedias.
Isegi kui inimene ei oleks apaatne või kibestunud, ei huvitu ta poliitikast, kuna ei taha end räpasena tunda.
Nii suurenebki vahe poliitiliselt väga aktiivsete ja väga ebaaktiivsete inimeste vahel. Vaakumisse ei ole aga tekkinud pädevat kodanikuliikumise vundamenti.
Üldiselt on igale "võimu" omavale erakonnale selge, mida valijad tahavad. Riigikogulaste palkade vähendamist, igasugust läbipaistvust, sigatsemise lõpetamist jne. Ongi kergelt kummastav, et riigikogu ukse ette pole koondunud pesapallikurikatega armaada, mis koosneb allpool vaesuspiiri elavatest keskealistest.
Võib-olla ongi asi selles, et need, kes nurisevad ja ei suuda enam avaliku poliitilise moraalitusega toime tulla, kibestuvad ja püüavad end sellest kõigest eemaldada. Lüüakse käega.
Iseenesest on ka see kiri mõttetu moraalilugemine. On ilmne, et kirjutatagu poliitikast nii paljastavalt kui tahes, ei muuda see midagi.
Inimesed, kes P-tähega sõnale halva kõla annavad, teavad seda. Nad teavad täpselt seda piiri, milleni inimesed end pügada lasevad ja seda piiri nihutatakse iga päev edasi.
