Juhan Unger: Ülikooliloengutes süüakse, juuakse ja imetatakse
Oleme veendunud, et meie rahvusvaheliselt heakskiidetud õppekavad ja programmid kindlustavad õppetöö kvaliteedi. Küsiks nii: kas meil on kõrgkoolides õppejõududeks tõesti mannetud inimesed, kes ei oska koostada ainekava ja programmi (kusjuures interneti vahendusel on neil kättesaadavad maailma parimad näidised)? Kahtlemata ei ole. Küsimus seisneb selles, kuidas head programmi ellu viiakse, kas programmis ettenähtu jõuab üliõpilasteni, kas see ka omandatakse. Loodan, et kunagised kolleegid andestavad, kui julgen väita, et sageli mitte.
Meie kõrgkoolides puudub tõsiseltvõetav õppetööd kontrolliv süsteem. Meil kontrollitakse parimal juhul pabereid, mitte aga õppejõu töö kõige tähtsamat väljundit, üliõpilaste poolt omandatud teadmisi. Keskhariduse osas selgitavad riigieksamid objektiivselt välja, kes mida on õppinud, kes mida on õpetanud. Kõrghariduse osas selline süsteem puudub. Usaldame täielikult õppejõude. Õppejõud õpetab, õppejõud ise hindab (oma tööd).
Vanas klassikalises ülikoolis viisid õppetööd professori kõrval läbi ka kateedri madalama astme õppejõud. Eksamineeris kateedrit juhatav professor. Kateedri õppejõud värisesid eksamiruumi ukse taga koos üliõpilastega, olles mures, kas üliõpilased piisavalt oskavad nende poolt õpetatut ainelõike.
Minu lapselaps lõpetas rahanduse erialal Ameerika tuntud ülikooli. Eksamid olid reeglina kirjalikud, eksamitulemused sai ta teada alles paar nädalat peale eksamit, sest eksamitöid kontrolliti ja hinnati kollektiivselt.
Kuidas seletada, et kahes võrdselt raskes õppeaines ühes lõpetavad kursuse edukalt kõik registreerunud üliõpilased, hinded ainult A ja B, teises ei pääse eksamile või põrub eksamil kolmandik samadest üliõpilastest? Tegemist on vastavate õppejõudude erineva pedagoogilise meisterlikkusega.
Julgen arvata, et enamikul juhtudel on tegemist siiski erineva nõudlikkusega. Üliõpilased kipuvad reeglina, kuid mitte kõik, hindama esimest õppejõudu, sest nii ahvatlev on jõuda väiksema vaevaga ihaldatud diplomini. Ülikool peaks sisuliselt eelistama teist õppejõudu, kes sunnib üliõpilasi õppima ja ilma vajalike teadmisteta läbi ei lase.
Ülikool hindab reeglina õppejõudu kui teadlast, õppetöö on selle tõttu tihti kujunenud tülikaks kõrvalproduktiks, mida palgasaamise huvides tuleb ka teha. Õppejõudude valimisel ei ole veel kuulnud, et kedagi valitakse kohale sellepärast, et ta viib väga hästi läbi õppetööd. Kui sul ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud trükiseid, oled ülikooli silmis ümmargune null. Iga inimene, ka õppejõud, kohaneb kiiresti esitatavate nõuetega. Milleks raisata aega õppetööle, kui seda ei hinnata, parem üritan kokku panna ühe artikli.
Üliõpilase nädala töömaht on üks ainepunkt (40 tundi). Mõned aastad tagasi võis selle arvestusliku ühiku raamides teha auditoorset õppetööd 20 tundi, ülejäänud 20 tundi oli ettenähtud iseseisvaks tööks. Iga asi areneb, tänaseks oleme jõudnud niikaugele, et auditoorse töö maht on kahanenud kohati 10 tunnile.
Iseseisev töö mingi aine omandamisel kujutab endast tööd kirjandusega. Tore, aga kuidas tegelikult? Küsime, kui paljudes õppeainetes on olemas kogu programmi haaravad eestikeelsed kõrgkoolide õpikud? Ainult üksikutes. Loomulik, kasutame võõrkeelseid. Küsime, palju on neid ülikoolide raamatukogudes, õppetoolides, õppejõududel? Vastus on kurb - ainult üksikud eksemplarid.
Jääb üle tänapäeva nõiavits internet. Internetis kättesaadavaid kogu aineprogrammi käsitlevaid õppematerjale ei ole enamikul õppejõududel. Paljud internetis olevad õppematerjalid on sisuliselt lühikokkuvõted aines ettenähtud 10 tunnisest loegutsüklist. Iseseisvat kirjandusele tuginevat õppetööd sageli lihtsalt ei toimu, sest puudub vastav õppekirjandus. Siit tuleb välja kurb tõsiasi, üliõpilane töötab nädalas 40 tunni asemel vaid 10 tundi. Loomulikult üliõpilane ei puhka, vaid teenib raha õppemaksu tasumiseks.
Kuidas näeb välja tegelik elu? Õppejõud peab 10 tundi loenguid ja annab üliõpilastele nimekirja programmis olevast kohustuslikust kirjandusest. Seminare ei ole, kollokviumeid ei ole, kontrolltöid ei ole – nendeks pole aega. Järgneb eksam, sageli essee, enamikul juhtudel test. Suulist eksamit ei praktiseerita, kuna see on liialt aeganõudev.
Eksami küsimustik haarab õppejõu poolt loetud kümnetunnilist kursust, kohustusliku kirjanduse läbitöötamist ei kontrollita. Hinded tulevad head, põhiliselt A ja B. Heade hinnete saavutamisele aitab kaasa meie kõrgkoolides lokkav massiline spikerdamine. (Muide, Ameerika ülikoolides spikerdamist ei tunta.) Kõik on rahul, üliõpilane on rahul, sest sai võimalikult väikese vaevaga vajalikud ainepunktid kätte, õppejõud on rahul, sest tulemused on väga head, sai tülika õppetöö kaelast ära, saab tegeleda teadusega.
Loomulikult ei ole see üldistus, meie kõrgkoolides on palju tõelisi fanaatikutest õppejõude, kes teevad kõik selleks, et üliõpilased omandaksid nende ainevaldkonnas maksimumi. Need õppejõud kulutavad selleks palju energiat ja kallist aega, samas ei lase nendel öösel magada suur mure, kuidas saada eelseisvateks valimisteks mõne soliidse teadusartikli (kas või kaas)autoriks.
Paljukirutud nõukogude ajal eksisteerisid põhiainetes riigieksamid, kus komisjoni ees tuli aru anda ülikooli jooksul õpitust. Tänaseks on komisjonieksamid säilinud vaid üksikutel erialadel. Riigieksamid olid tõsiseks katsumuseks ka õppejõududele, sest riigieksami piletid haarasid kogu õppeprogrammi. Tunnustatud välismaa ülikoolides tuleb ka bakalaureuse või magistrikraadi taotlejatel sooritada oma ainevaldkonnas väga tõsine komplekseksam komisjoni ees. Meil seda reeglina ei peeta vajalikuks.
Raske on mõista, miks laseme nõudmised õppetöö mahu ja kvaliteedi osas järjest allapoole. Oletused:
1. Meie ei tohi kaotada ühtegi üliõpilast, sest üliõpilane on ülikoolile raha. Kõrgemad nõudmised sunniksid ülikoolist lahkuma paljud tasemele mittevastavad üliõpilased. Ülikoolid ei ole raha peale vihased, kasulik on hoida ka kõige nõrgemad kuidagi vee peal, vedada nad suurte järeandmiste hinnaga võiduka lõpuni – diplomini.
2. Tahame tõusta ülikoolide rahvusvahelises pingereas järjest kõrgemale, seal on põhikriteeriumiks publikatsioonid. Olen kindel, et kõigis maailma parimates ülikoolides on ka õppetöö kvaliteet kõrge ja mingit allahindlust selles osas ei toimu. Julgen väita, et meie ülikooli lõpetaja kvaliteeti ei määra esmajoones mitte tema õppejõul ilmunud teaduslike artiklite arv, vaid tema poolt läbiviidud õppetöö tase ja nõudlikkus.
Oletame, et üks tubli õppejõud on otsustanud, et tema poolt õpetatavas aines keegi ilma põhiliste teadmisteta läbi ei saa. Milliseid raskusi kohtab ta oma otsuse realiseerimisel!
Esimesel kohtumisel oma üliõpilastega ta soovitab õppimisse tõsiselt suhtuda, räägib, et tuleb teha tõsist tööd, sest ilma korralike teadmisteta ainest läbi ei saa. Tutvustab programmi, kuulutab välja kontrolltööde teemad ja ajad. Teatab, et kontrolltöid sooritamata eksamile ei pääse.
Juttu tõsiselt ei võeta, loengute ajal auditooriumis tõsist töömeeleolu ei teki, süüakse, juuakse, mängitakse arvutimänge, magatakse, noored emad imetavad oma kaasavõetud beebisid. Poolelt loengult kõnnitakse sõnagi lausumata minema jne. Manitsemine ja korrale kutsumine mõjub vaid paariks minutiks.
Esimene kontrolltöö, kolmandik ei tule kohale, ülejäänutest pooled teenivad F-i. Algab lõputu kauplemine: mul ei olnud aega, olin tööl, olin haige, olin välismaal, olid kodused põhjused – millal saab uuesti teha?
Kui selgub, et järele ehk uuesti teha nii lihtsalt ei saa, algab kerge süüdistava tooniga paanika – miks ei saa, mul olid ju põhjused, miks õppejõud neid ei arvesta? Kohusetruu õppejõud ei säästa oma aega, tuleb üliõpilastele vastu. Algab lõputu järeltööde periood. Auditooriumis kord paraneb, kuid iga kontrolltööga jääb tudengeid järjest vähemaks, sest nad on otsustanud lükata aine edasi järgmisse õppeaastasse. Eksamile pääsevad kõik, kellel kontrolltööd sooritatud. Neid on veidi üle poole sügisel alustanutest.
Õppejõud armastab teha suulisi eksameid, sest nii saab selge pildi sellest, mida üliõpilane teab, mida mitte. Üliõpilastele suuline eksam ei meeldi, sest nad pole harjunud oma teadmisi suuliselt esitama.
Eksamitulemused on normaalsed, on ka läbikukkunuid. Esimene küsimus – millal saab uuesti teha? Kehtiv kord on järeltööde, kordustööde ja korduseksamite osas väga leebe. Üliõpilasel, kellel on soov järeltööks või eksami uuesti sooritamiseks, on väga suured õigused nõuda seda õppejõult talle st üliõpilasele sobival ajal ja seda korduvalt.
Algab uus õppeaasta, ainesse registreerib end uus vastuvõetud kursus, 30 üliõpilast, nendele lisaks paneb end kirja paarkümmend eelmisel aastal või veelgi varem ainet mitteläbinud ülõpilast, kellega õppejõud on kohustatud otsast alustama. Sellist lisatööd loomulikult keegi õppejõu koormusesse ei arvesta. Tahes tahtmata vilksatab õppejõul peas mõte, et kui oleksin nad eelmisel aastal läbi lasknud, ehk jäänuks siis rohkem aega ka teadusega tegelemiseks ning pere eest hoolitsemiseks.
Miks üliõpilane võib kontrolltöid ja eksameid teha korduvalt ja korduvalt ilma selle eest midagi maksmata, miks võib aine kuulamiseks mitu aastat järjest end kirja panna, nõudes õppejõult mitmekordset tööd, selle eest midagi maksmata? Miks peab õppejõud tegema suurt lisatööd sentigi saamata? Vastus saab praeguses seisus olla vaid üks – missioonitundest. Kauaks seda tunnet jätkub, kui ülemus küsib kus on artikkel ja miks on hinded nigelad ning edukas kolleeg vihjab koosolekul - tuleb osata õpetada, siis paranevad ka hinded.
On suur õnn, et õppetöösse missioonitundega suhtuvaid õppejõude on veel hulgaliselt igas meie kõrgkoolis, kuid tuleb tõsiselt pingutada, et nende arv aasta aastalt ei väheneks.
Kokkuvõtteks, mida tuleks või saaks teha:
Esiteks hakata kõrgkoolis võrdselt hindama nii õppe- kui ka teadustööd. Mõlemad on kokku üks terviklik kompleks, milles ei tohi longata kumbki pool.
Teiseks tõhustada oluliselt õppetöö sisulist kontrolli. Paberite kontrollimisele lisaks hakata kontrollima seda, mida üliõpilane ainekursuse läbimise järgselt on ainest omandanud. Kaaluda võimalust eriala põhiainetes komisjonieksamite sisseviimist.
Kolmandaks suurendada oluliselt eestikeelsete kõrgkooliõpikute väljaandmist, võtta eesmärgiks, et viie aasta pärast oleks kõikidel erialadel põhiainetes korralikud eestikeelsed õpikud. Väärtustada õpiku koostamine ja trükis avaldamine võrdselt teaduspublikatsioonidega.
Neljandaks tõsta järsult nõudlikkust üliõpilaste õppedistsipliini ja õppetöö osas. Lõpetada igasugune tasuta järeletegemine ja ümbertegemine, aine kuulamiseks mitmekordne registreerimine. Püstitada eesmärk "ülikool spikrivabaks".
