Tee riigimeheliku tarkuse varasalvede juurde nõuab hoolt ja püsivust ning sellel teel on raamatud Eesti poliitikutele headeks abimeesteks. Peaminister Siim Kallase alluvate seast kostab oigeid, et valitsusjuhi meeskonna hommikused koosolekud muutuvad sageli raamatuülevaadeteks. Enamasti kirjeldab ja kiidab ta sõjanduse ning välispoliitika alast kirjatarkust. Peaminister Kallas loeb vaheldumisi neljas keeles, lisaks emakeelsetele raamatutele võtab ta sageli ette ka inglise, vene ja soomekeelseid.

“Praegu loen ma kahte asja — Max Jakobsoni “Pelon ja toivon aika”. Tegemist on paksu raamatuga, mis käsitleb Soome välispoliitikat väga laias kontekstis, umbes alates 46. aastast ja lõpetades vist 1970. aastatega. Hästi huvitav raamat on,“ tutvustab peaminister lektüüri. ”Teine asi, mida ma loen vaimu värskenduseks, on André Gide´i “Valerahategijad,” on vist tema kuulsaim romaan.“ Kallase kõige kallim raamat maksis tubli tuhat krooni, aeg-ajalt tellib ta neid ka interneti teel Amazoni raamatupoest. Viimati, veel enne 11. septembrit tellis ta endale koraani.

Selleks et kallist kirjavara lugeda, kipub rahvaesindajail aega pidevalt väheks jääma. Sootuks mugav paik raamatukoist poliitikule on aga opositsioon. Mõõdukas Toomas Hendrik Ilves tunnistab, et pärast välisministri ametist lahkumist on tema lugemus tublisti paisunud. Praegu läbib Ilves enda sõnul keskmiselt kakssada lehekülge päevas. “Henry Kissinger ütles, et aeg väljaspool valitsust on intellektuaalseks taaslaadimiseks ja ma teen seda suure tempoga, iga kahe päeva tagant panen jälle raamatu nahka,“ kõneleb Ilves. Enamik eksvälisministri lugemisvarast on inglisekeelne, sest nagu ta ise põhjendab, on vähe asju, mida poleks juba sellesse keelde tõlgitud. Eestikeelseid teoseid satub tema kätte suhteliselt harva. Korraga loeb ta umbes kolme raamatut korraga ja kougib oma sõnade kinnituseks kotist teose valgustusajastust.

Tallinna linnapea Edgar Savisaar võtab enamasti ette ajalooraamatuid ja poliitmemuaare. Hiljuti puutus talle näppu Arnold Toynbee ajaloofilosoofiline käsitlus, uus ajalooraamat seisab aga järjekorras ootel. “Ma käisin äsja Prahas ja tõin sealt kaasa ülevaateraamatu 1968. aasta augustisündmuste kohta kui Praha kevad lämmatati,” räägib Savisaar.

Meenutades kunagi jõulisemalt ilmavaadet kujundanud teoseid, mainib Savisaar esmajoones 1970. aastatel ilmunud Rooma klubi ettekandeid globaalprobleemidest ja kasvupiiridest. Ilves loeb aga ette pika rea erinevaid poliitfilosoofilisi alustekste erilise rõhuga valgustusajastu mõtlejatele.

Siim Kallase raamatumaailma noorpõlvearmastusteks olid aga eeskätt 20. sajandi publitsistid. “Karl Jaspersi “Kuhu läheb Lääne-Saksamaa?” Seda kujutati ette kui propagandaraamatut, mis kritiseerib Lääne-Saksa valitsust, aga tegelikult oli seal hoopis muust juttu,” kõneleb valitsusjuht. “Jaspers oli väga suur filosoof, eksistentsialist, ja ta tegelikult kirjutas demokraatia olemusest. See oli ja on väga huvitav raamat. Ta on mul endiselt alles ja ma vaatan teda üle. Võibolla said need, kes teda tõlkisid, ka väga hästi aru, mida nad tegid.“

Hoolimata sellest, et igapäevane memodepakk ja teaduskirjandus võtavad oma aja, kinnitavad kõik poliitikud, et nad pole siiski ilukirjandust päris kõrvale jätnud. Kallase suur lemmik on Mihhail Bulgakov, Ilves võtab ikka ja jälle Vladimir Nabokovi ette.

Savisaare suhe ilukirjandusega on soe ja sügav. Lisaks klassikutele nagu Dostojevski lappab ta hoogsalt ka pehmemat kirjandust. Kõik Harry Potteri raamatud on tal läbi loetud, samamoodi on tal oma mulje uuematest Eesti popkirjanikest Kaur Kenderist ja Kadri Kõusaarest. “Kõusaar osutus paremaks kui ma eeldasin, aga võibolla ka ootused olid madalad. Teiselt poolt Kender osutus minu jaoks nõrgemaks kui ma ootasin, aga võibolla oli ta ka minu tuttavate seas üle kiidetud,” arutleb Savisaar.

Kui juttu tuleb tütre Maria varjunime alla ilmunud jutustusest, ei ole Savisaar kiitusega kitsi ja isiklikud paralleelid belletristikavallas on kiired tulema. “Eks tema vanuses kirjutasin minagi ilukirjandust mingil määral,” meenutab linnapea. “Kirjutasin luuletusi, isegi ühe poeemi, aga need olid puht isiklikuks tarbeks ja ega ma neid kuskile avaldamiseks ei pakkunud.”

Kõik küsitletud poliitikud kinnitavad, et nad ei kavatse piirduda üksnes teiste inimeste kirjapandu lugemisega, vaid plaanitsevad ka ise midagi kaante vahele panna. Ilvese kogub hetkel materjali inglisekeelse raamatu tarbeks, mis räägiks Ida-Euroopa ja Euroopa Liidu vahelistest suhetest. Eestikeelsena jääks selle kajastus paraku mikroskoopiliseks. “Selle vastu ilmselt tunneks huvi ehk 400-500 inimest Eestis,“ oletab Ilves.

Savisaar ohkab, et on juba korduvalt lubanud avaldada mälestusteraamatu iseseisvuse taastamisest ja Rahvarinde valitsusest, paraku on kõik seniseatud tähtajad möödunud. Tema uuem lootus on see augustiks valmis saada.