Ma ei tea tema tumedatest äridest midagi kuid sõbrana ja kõrvaltvaatajana jäi mulle mulje, et Imre sattus sellisesse maailma, millest ta enam ei suutnud välja rabeleda. "Maailma, mida ta südamest vihkas", ütles ta kord.
Kolleegid on Imret iseloomustanud kui püsimatut ja süüdimatut poissi, kes jättis tööd pooleli ja "tõmbas vaikselt uttu". Tööandja seisukohalt võib-olla isegi õige, kuid tagantjärele võib ka teise pilguga asjadele vaadata:
Üleminekuaja Eesti edukad ettevõtted rabasid endale tööle iseõppinud noori andekaid kuid moraalselt ebaküpseid spetsialiste. Töötulemusi nõuti täie mehe eest kuid palka maksti naeruväärselt vähe.
Ettevõtja ei viitsinud tegeleda isehakanud "häkkeri" koolituse ja suunamisega ning tema tuleviku sotsiaalse kindlustamisega. Siit tulenes ka töötajate madal lojaalsus.
90-te aastate algus oli Eestis avaliku tarkvarapiraatluse ajastu. Programmide ja ka andmete kopeerimine oli tegevus, mida ei teadvustatud kuriteona.
Vale oleks arvata, et Imre sokutas ennast Krediidiinfosse, ARK-i, EMT-sse tööle sellepärast, et andmetele ligi pääseda. Andmeid lekkis niikuinii igalt poolt. Lihtsalt Imre korjas need tükid üles, pani kokku ja andis sellega infole teise dimensiooni. Imre ei teinud seda raha pärast vaid huvist.
Sellist baasi polnud keegi enne teinud. See oli töö, millega ei saanud hakkama ei politsei ega teised võimustruktuurid.
See, et paljud olid "superandmebaasi" omandamise eest nõus raha maksma oli juba asjade järgnev loogiline kulg.
Kuulujutud räägivad, et Imre oli pakkunud seda andmebaasi politseile, kuid teda oli selle jutuga uksest välja visatud. Teised kuulujutud räägivad, et teatud politseistruktuurid olid salaja sellise tellimustöö esitanud. Täpset tõde me ei saa ilmselt kunagi teada. Ühest osapoolest ei ole enam rääkijat ja teise poole huvides on vaikida.
Ma ei tea, kui palju tõelisi kuritegusid oleks saanud lahendada, kui igal politseiuurijal oleks olnud kasutada "Perli andmebaas". Palju, ma arvan.
Pärast nn. infoskandaali tõmbus Imre arvutialalt tagasi. Ütles, et vihkab arvuteid ja programmeerimist.
Kuidas Imre keemiaga tegelema hakkas, ma ei tea. Raha ei olnud siin kindlasti peamine põhjus. Hämara raha teenimiseks oli palju lihtsamaid meetodeid. Pigem oli teadlase hing see, mis sundis aastaid uurima, katsetama ja proovima. Soov endale tõestada, et see on võimalik, märk maha panna.
Ma ei kommenteeri seda, kas amfetamiini tootmine on kuritegu või ei, aga see mida Imre põlve otsas tegi on ju tegelikult ime.
Näide, et kõige kiuste on võimalik ka Eestis põlveotsas midagi kõrgtehnoloogilist valmistada. See, et resultaat on kriminaalne, tuleneb ainult sellest, et me ei oska hinnata, rakendada ja hoida neid andekaid inimesi.
Puhka rahus, Imre.
