Juba mõnda aega ajakirjanduses pöördeid kogunud Tullio Libliku ja Andrus Suklese vaidlus sai ootamatu pöörde, kui tavapärasesse üksteisele näpuga näitamisse ja kohtuuste kulutamisse sekkus prokuratuur ning vahistas Suklese, süüdistades teda Libliku tapmise tellimises.

Õigupoolest poleks isegi selles midagi imelikku — meil kõigil viskab mõnikord silme eest mustaks, tahaks kiiresti ja kohe saada jamale lahenduse ja … antud juhul oleks lahenduseks olnud siis killeri palkamine. Ent siinkohal ka selles loos loogika katkeb.

Isegi kui Suklesel läks silme eest mustaks, isegi kui ta otsis n.ö viimast lahendust teda ammu järanud vaidlusele — tugines ta ju Libliku fimalt 14 miljonit krooni nõudes legaalsele arbitraazhikohtu otsusele, isegi siis pole usutav versioon, et ta läks ja otsis killeri, kes 10 000 krooni eest “Libliku probleemi” jäädavalt kõrvaldaks. Et Sukles ise pääseks kohtuga talt nõutud 10 000 krooni maksmisest.

Võrrelge kasvõi nulle numbrite taga — 14 000 000 ja 10 000 — need ei ole sama kaalukategooria summad. Libliku kõrvaldamine ei toonuks Suklesele suurt raha tagasi, üles aga oleks jäänud risk saada süüdi mõistetud inimese mõrva tellimises naeruväärse summa eest. Ükskõik, milline võib olla Suklese isiklik solvumine, tundub sellise valiku korral prokuratuuri versioon vähemalt ebausutav.

Seega on kaks võimalust: kas tegu on provokatsiooniga, millega prokuratuur kahetsusväärse agarusega on kaasa läinud, nagu viitab Suklese advokaat Indrek Leppik. Või on seal veel midagi, mida avalikkus veel ei tea.