Linnar Priimägi: Krooni haual Õllesummerit lahkamas
Mõni paistab targem, mõni on intelligentne selle sõna ainsas, õppimisvõime tähenduses (mistõttu Kaarel Tarandi märkus Delfis 25. juulil 2010, et „Eestit on karistatud erakordselt õppimisvõimetu kultuuriministriga“, ei tähenda muud kui Laine Jänese süüdistust ebaintelligentsuses). Mõni „tudeng“ jälle on rumal ja mõni koguni kangekaelne, oma lollusesse klammerdunud „külahull“ (nagu tituleeris süstemaatilise hariduseta ning alusliku ettevalmistuseta arvamusliidreid kadunud Linnart Mäll).
Peeter Helme on üks paljulugenumaid. Ma ei ütle: erudiit, sest erudiit — Pierre-Daniel Huet’ klassikalise määratluse järgi — on see, kes on lugenud ka (!) teisejärgulist, Peeter Helme aga, kui otsustada tema arvustuste põhjal, loebki peamiselt teisejärgulist, mida kümne aasta pärast mitte keegi ei mäleta.
Vaatan pisukese murega, kuidas ta — ja lohutuseks: mitte ainult tema — rajab teisejärguliste teadmiste vundamendile fundamentaalseid mõttekonstruktsioone. Üliõpilastöö juhendajana osutaksin talle, et tema teooriad ei seisa hästi püsti. Ja loodaksin seejuures, et ta hoogu maha võtaks ning oma lugemuspõhja tsementeeriks. Ma hoolin temast kui eesti vaimu tulevikulootusest. Mitte kui oleviku arvamusliidrist, kelleks ta kipub.
Mulle jäi kripeldama Peeter Helme sõnavõtt 20. juuli Eesti Ekspressis: „Õllesummer ega seksikate pidu pole traditsioon“. Ja mitte see hinnang, vaid hinnangu teoreetiline põhjendus. Tegu on ikkagi kultuuriteoreetilise küsimusega: mis on traditsioon? Niisiis, mis ta on, kui Peeter Helme järgi söögi alla viinavõtt on traditsioon, limonaad „Traditsiooniline“ on traditsioon, aga laulupidu „ei ole päriselt traditsioon“?
Peeter Helmel on kaks teesi. Esiteks: „Traditsioone ei saa leiutada.“ Aga kui ta hakkab põhjendama, siis tuleb välja mingi teoreetiline uroboros: „Asi on selles, et traditsioone ei saa leiutada. Selles seisnebki nende erinevuses näiteks seadustest, mida inimene saab teha. Toetudes muidugi traditsioonidele.“ Kust jookseb siis piir?
Teine tees ütleb, et traditsiooni kriteeriumiks on kestus. „Traditsioon mitte ei sünni, vaid mingi nähtuse piisavalt pikk püsi muudab selle ühel hetkel traditsiooniks.“ Kui pikk? Peeter Helme ei tea. „Miski, mis on toimunud kolm-neli või ka kolm-nelikümmend korda“, ei ole tema meelest traditsioon. Aga „laulupeo lisaüritusena tekkinud tantsupidu“ on seda „võib-olla viiekümne aasta pärast“. Kas piir kulgeb siis neljakümne viienda korra või aasta kohalt? Kust need numbrid üldse pärinevad?
Peeter Helme teoreetiline ummik sarnaneb looga kloostriõest, kes räägib usuõpetuse tunnis pikalt ja põhjalikult preestriameti tähtsusest ja väärikusest. „Kas teil on küsimusi?“ pärib ta lõpetuseks. Väike tüdruk tõstab käe: “Kas preestrid tualetis käivad?“ Õde kohmetub ja vastab punastades: „Jah… aga mitte nii sageli.“
Ilmselt tuleks üliõpilasele soovitada: kui see konstruktsioon jääb kipakaks, siis tuleks katsetada mingit muud mõttemudelit. Näiteks mõtelda läbi võimalus määratleda traditsiooni mitte alguse, vaid lõpu kaudu. „Traditsioon“ tuleb ladina keelest: trado < trans-do ehk „üle andma, edasi kandma“. See määrabki tema tähenduse: traditsioon on see, mida ei saa niisama lihtsalt katki jätta, lõpetada. Kui Laine Jänes kuulutaks, et laulupidu enam ei korraldata, oleks see skandaal (vastuolu käitumise ning ühiskonnas kehtivate väärtushinnangute vahel). Aga kui tootja teataks, et limonaadi „Traditsiooniline“ enam ei valmistata, ei juhtuks mitte midagi. Järelikult üks on traditsioon, teine ei ole. Mil määral miski on traditsioon, seda mõõdab ärajätu skandaalsus.
Asi pole ainult Peeter Helmes, asi pole laulupeos või limonaadis. Meie ühiskonnas on praegu lõppemas Eesti krooni ajastu. Miski, mis on rahvale väga omaks saanud, olemata veel kahtkümmend aastatki vana (säh sulle neljakümne viie aasta piiri!), katkeb nüüd valitsuse otsusega.
Aastal 2004, kui Rahvaliit — ennatlikult — läks kohalikele valimistele loosungiga „Kaitse Eesti krooni!“, kirjutas nende aseesimees Mario Sootna: „Eesti kroon sümboliseerib pea kõike, mis Eestis ja eestlastes on uhket ja head. Esmalt vaadakem, kes on kroonil. Keres, Tammsaare, Koidula, Jakobson — need on inimesed, kes oma tegevusega aitasid eesti rahval kasvada ja iseeneseks saada. Jakobsoni isamaalised kõned ja nende ülevus, Emajõe ööbiku luule lähedus meile kõigile, Tammsaare sügav arusaam eestlasest ja tema olemusest ning see uhkus, mida kõik eestlased tundsid Paul Kerese ja tema saavutuste üle. See kõik on midagi enamat, kui paljas värviline paber koos vähese teksti, paari pildi ja väikeste numbrikestega — nendel väikestel kuid võimsatel paberitel oleme meie ise, EESTI RAHVAS“ (Koduvald 03.06.2004).
Nüüd see katkestatakse. Kultuuripsühholoog jälgib huviga, et erilise skandaalita. Ei ole enam sootnaidki. Rahvas ja tema liit lasevad end oma kultuuriminevikust lahti raiuda ning euroaedikusse ajada.
Ja Peeter Helme tegeleb küsimusega, kas õllesummer või seksikate pidu on või ei ole traditsioon!
