Katsejänesed ise ei teadnud midagi. Mõned neist surid. Kui haige peab üks süsteem olema, et end sel viisil majanduslikult elus hoida, küsib ajaleht Bild.

„Kas tegemist oli ravimiga angiini, depressiooni, diabeedi, kõrge vererõhu või südameprobleemide vastu — kontsernid Lääne-Saksamaalt, Prantsusmaalt, Taanist ja Šveitsist saatsid kõik itta,” rääkis 72-aastane farmaatsiaekspert, doktor Ulrich Moebius Bildile. Moebius kirjutas koos teiste arstiteadlastega salajase raporti, mis avaldati esimest korda ajakirjas Exakt.

Arstid kogu Saksa DV-s, sealhulgas Jena ja Leipzigi ülikooli haiglates, Berliini Charités, Bernburgi närvikliinikus ja Magdeburgi meditsiiniakadeemias andsid oma patsientidele innukalt katseravimeid.

„Arstidele tasuti selle eest uurimisreisidega Läände,” selgitas Moebius.

Ühe katse ajal 4. augustil 1989 Ramipriliga (kõrgvererõhuravim) patsient suri. Teine ohver suri Citicholini mõju uurimisel Magdeburgis. Ühele naisele Plauenist kirjutati tema enese teadmata välja antidepressanti Brofaromin. Tütre sõnul tegi see naise seisundi hullemaks.

Bild püüdis ühendust võtta tuntud Lääne ravimifirmadega. Scheringi (praegu Bayer Schering Pharma) pressiesindaja teatas, et ei tea süüdistustest midagi.