Juba muinasskandinaavia saagades esines Eesti nimi kujul Aistland (Gutasaga), Eistlantz (Ynglingasaga), Eistland ja Estland (Hervararsaga, Olafsaga, Haraldsaga). Al Idrise kaartidel esineb Eesti nimekujul Astlanda.

Kõigist neist esimestest kindlatest Eesti kirjalikest mainimistest ilmneb, et meie maad on tuntud põhiliselt nimekujul EST+LAND=ESTLAND (Estide (eestlaste) maa, Eestimaa). Ka hilisemal ajal tunti meid pigem Estlandi kui Estoniana. Sarnaselt Soomes kasutusel olevale Finlandi nimele, oleks õigem võtta Eestigi rahvusvahelise nimena kasutusele nimekuju Estland.

Estonia on palju hilisem ladinakeelne tuletis. Meie kultuuriruumis Euroopas oleme me tuntud ennekõike Estlandina ja see oleks ka kõige kohasem.

Tuleme Tallinna nimekuju juurde. Praeguse Tallinna asualas on juba kiviajal olnud inimasustust. Kirjalikud andmed kinnitavad ka muinasaegse asulakoha siin paiknemist. Naabermaade kroonikates nimetatakse seda asulat Lindanise ja Kolõvan. Need nimed on erinevad ega haaku eriti mingi konkreetse Eesti teadaoleva kohanimega siinkandis. Kuid me teame, et muistset maakonda, mis siin asus, nimetati Rävalaks. Sellest muinaseesti nimest on tuletatud ka saksa (germaani keeltes) Reval ja vene (slaavi) Revel. Revali nime all oli Tallinn Hansa kaubalinnana kuulus ja sama nime all teati medi Euroopas ka hiljem.

Reveli kasutuselevõtule seistakse kindlasti kohe vastu väitega, et miks meil on vaja okupantide pandud nime. Kuid vaatame siis lähemalt, mis nimi see Tallinn siis on? Tallinna nimi tuleb kõige tõenäolisemalt eesti keelsest nimest “Taani linn”, mis pikapeale rahva suus lühenes Tallinnaks. Kas mitte Tallinn ei ole ülistus taani vallutajatele, kes panid aluse kõigile Eesti hilisematele okupatsioonidele? Taani kuningas Valdemar II oli see, kes tänase Tallinna asuala vallutas ja siia linnuse rajas.

Seevastu Rävalast tuletatud Reval on ajalooliselt tuntud ja samas eesti algupäraga.

Eesti lipp on auväärse vanusega sinimustvalge. Keegi ei vaidle sellele vastu, et see lipp on oma ajalooga meile kallis ja sümboolne. Kindlasti ei peaks sinimustvalget mingi teise lipuga asendama. Selleks poleks ka vajadust.

Kuid paljudes riikides on eraldi olemas nii riigilipp, kui ka rahvuslipp. Kuna sinimustvalge on okupatsioonide ajal olnud pigem rahvus- , kui riigilipp, siis võikski sinimustvalge ollagi auväärseks rahvuslipuks.

Riigilipu kavandite tegemisel 1919. a ja hilisemalt pakuti välja kõige erisugusemaid lipukavandeid. Kuid üheks levinumaks motiiviks oli skandinaavialik-euroopalik ristilipp. On ju Eesti ajaloos kuulunud enamuse ajast mõne ristilippu kasutava kuningriigi alluvusse. Ristippude kui riigilippude traditsioon sai väidetavalt alguse praeguse Tallinna juures, kus Taani kuningas Valdemar II võitles 15. juunil 1219. a. eestlastega ja taanlastele otsustaval hetkel langes taevast Dannenborg ehk tänane Taani riigilipp, mille abil taanlased võitsid lahingu. Nii et ristilippude traditsioon on alguse saanud Eestist, sest Taani lipp on Euroopas vanim ristilipp-riigilipp.

Kust on aga pärit sinimustvalge trikoloori motiivid? Sinimustvalge trikoloor on hiline nähtus ja otseselt seotud Vene keisririigi lipuga. 19.saj. lõpul mil sinimustvalge lipp valmis üliõpilaskorporatsiooni lipuna, oli Vene keisririigi lipp sama, mis on tänapäevalgi Venemaa riigilipuks - valgesinipunane trikoloor.

Eks ajalugu oli selline ja olgu peale meie trikoloori eeskujuks Vene trikoloor. Sinimustvalge on meile armas ja las ta ollagi rahvuslipp, mida iga eestlane võib oma äranägemisel heisata. Riigilipp võiks aga olla sinine, millel valge rist, millel omakorda must rist. Selline riigilipu kavand esitati juba Eesti Wabariigi alguses.

Veel üheks riigi sümboliks on riigihümn. Eesti hümn on muidugi ilus jne, kuid ei saa eitada, et ta on praktiliselt Soome hümni koopia. Viis on ju pärit Soomest. Selline hümnide sarnasus on väga harukordne. See võib ju paljudele meeldida, et meil “suure venna” Soomega on üks hümn, kuid me oleme ju siiski iseseisev riik. Seda iseseisvust võiks rõhutada meie oma helilooja loodud hümniviisiga. Arvan, et väga ilus ja sobiv oleks Ülo Vinteri “Põhjamaa, mu sünnimaa”. See on väga jõuline ja emotsiaalne, kodumaa armastust kasvatav. Muidugi on maitse asi, mis kellegile meeldib. Kindlasti ka Gustav Ernesaksa looming, mis okupatsiooni ajal aitas eestlastel isamaaarmastust säilitada, on paljutähenduslik. Kuid Ernesaks lõi ka ENSV hümni ja tema looming “toimis” pigem omal ajal omas kohas.

Lõpetuseks võib öelda, et riiklikud sümbolid ei ole kohe kindlasti millegiks selliseks, mille muutmise kallale võiks uisa-paisa tormata. Samas võime me esitada küsimusi, et miks on meie riiklikeks sümboliteks just need sümbolid nagu nad tänapäeval on. Kui rahvas saaks oma tahtmist siinjuures avaldada, siis millised oleksid tema valikud riiklikeks sümboleiks? Seda pole paraku kunagi tehtud.