Ivo Rull: Ärge lubage end uuringutega lollitada
Mina usun, vaadates viimasel ajal meedias ilmunud erinevate uuringutulemuste massi, et selleks religiooniks ongi usk uuringutulemustesse.
Enamik kallihinnalisi uuringuid tõestab protsendi täpsusega seda, mida me niiukinii juba teame. Et Reformierakonna ja Keskerakonna reitingud püsivad. Et inimesed sööksid heameelega looduslikumat ning odavamat toitu. Et Euroopa Liidu suhtes valitseb meil jätkuvalt positiivne hoiak. Ja nii edasi ja muidugi.
Ilmub ka üllatavaid uurimistulemusi. Näiteks valimiste eel teatab mõni vähetuntud uuringufirma, et tegelikult on tohutult kasvanud hoopiski erakonna X populaarsus. Hijuti selgus, et eestlased tegeilkult ei tahagi eurot. Või siis koorub meediauuringufirma raportist, et muulased eelistavad ETVst kõige enam vaadata hilisõhtust luulesaadet…
Sotsioloogia on mitte ainut avaliku arvamuse mõõtmise tööriist, vaid ka sellega manipuleerimise võimas vahend. Ja kuna meedia on vägagi avatud igasuguste uuringtulemuste avaldamisele, siis on uuringutulemuste numbrimaagia kummardajate hulk kasvutrendis. Mis siin salata, ka suhtekorralduses on mingi uuringu läbiviimine tüüpiline just eesmärgiga saadud tulemuste presenteerimisega millegi või kellegi mainet kujundada.
Igasugust sotsialoogilist uuringut või läbi viia korrektselt ning sel juhul jääb eksimus statistilise vea piiresse ehk 3 – 5 protsenti raamidesse. Probleemid algavad sellest, et korrektset ja usladuslikku uuringut on isegi hea tahtmise juures keeruline läbi viia. Esiteks tuleks küsimused sõnastada üheselt arusaadavalt ja objektiivselt. Kindlasti ei ole näiteks küsmus “Kas tuleks toetada Linnateatrit või Kultuurikatelt?” mingilgi määral sotsioloogiliselt pädev.
Teiseks tuleks koostada küsitletavatest adekvaatne valim, milles oleksid esindatud nii vanad kui noored, nii mehed kui naised, nii kõrg- kui keskharidusega inimesed, nii linna- kui maarahavas jne. Sageli aga viivad uuringufirmade palgatud küsitlejad intervjuu läbi seal, kus see kiirem ja mugavam. Erinevaid tulemusi annavad ka sama küsimustikuga (telefoni)intervjuud või (kombineeritud) ankeetküsitlused. Tean täpselt, millest räägin, sest olen ka ise 1980ndatel Tartus meediauuringte läbiviimisel koos kaastudengitega küsitluse meetodikat oluliselt “lihtsustanud”. Andke mulle andeks, lugupeetud Marju ja Peeter!
Uuringute läbiviimise, avalikustamise ja tõlgendamisega on meil tekkinud kindel sotsioloogidest arvamusliidrite grupp: Andrus, Juhan, Marje, Tõnis jt. Nende arvamuste vahendamisel on ajakirjanikud suhteliset kriitikavaba meelega – nii nagu sotsioloog ütleb, nõnda ka on! See, kas kõneisik ise näiteks on esimehe talus pidutsemas käinud, jääb üldjuhul kriitilise tähelepanuta.
Ajakirjanike hulgas on avalik saladus seegi, et tegutseb uuringufirmasid, kust saab oma parteile, tootele, teenusele või ideee vajaliku toetusprotsendi lihsalt tellida. Kes maksab, see saab, mida tahab – see pritsiip toimib uuringubisnises paraku jätkuvalt. Aga nö uuriv ajakirjandus on kõige selle läbinägemiseks olnud töntsi pilguga.
Seega kutsun häid eestimaalisi üles olema kõikvõimalike uuringutulemuste suhtes skeptilised. Uuringuid on ju huvitav lugeda, aga nendega on võimalik väga laias ampluaas nö mängida.
Kindlasti on palju neid, kes eelkirjutatut ei usu. Aga nad võiksid siis minu võimaliku eksiarvamuse järjekordse uuringuga kummutada.
