Jalgpallikuumus Vikerraadios ehk Indrek Schwede eksib rängalt!

Kuulates Vikerraadiost ajakirjanik Indrek Schwede kommentaare jalgpallist kui kõrgkultuurist, tõusid mul turjakarvad püsti. Nimelt vaatleb end kultuuriajakirjanikuks tituleeriv spordiajakirjanik oma sõnade kohaselt nn suurt pilti, mis kajastab tänapäeva maailma tendentse, jalgpalli kaudu..

Minule isiklikult jäi seda intervjuud kuulates mulje vaid ajakirjaniku tendentslikusest, milles polnud idugi spordi- või kultuuriajakirjanikule hädatarvilikust avatusest ja maailmamõistmisest.

Ei ole midagi paha selles, et jalgpalli nimetakse omaette kultuurivaldkonnaks. Saksamaal on jalgpall täiesti võrreldav eestlaste laulupidudega: kohalikud Bundesliga mängud on nagu ”Uma pido” ja maailmameistrivõistlusi võib just nende olulisuse tõttu võrrelda üldlaulupeoga. Selle väikese erandiga, et alkohoolsete jookide tarbimine on lubatud. Jalgpalli maailmameistrivõistlused muudavad Saksa rahva üheks ja suudavad sakslasi isegi lippu kõrgel hoima panna. Meie jaoks Eestis on lipu heiskamine ja selle lehvitamine iseenesest mõistetav, aga Saksamaal on lipu soetamine ja omamine tõeline dilemma: äkki tituleeritakse mind natsionalistiks.

Mida teeb aga Schwede? Lajatab täie rauaga nii Saksamaa, Prantsusmaa kui ka Hollandi suunas ja kõneleb mahasurutud valgest rassist ning migrantide järeltulijatest, kes jalgpallimurul mõõtu võtavad. Ei, Schwedel pole midagi musta Aafrika vastu, aga mustanahaliste prantslaste ja hollandlaste ning Türgi või Poola juurtega sakslaste vastu küll. Konservatiiv Schwede tunneb muret põliste eurooplaste pärast ja nimetab Euroopa rahvusmeeskondade ülesehitust suisa Õhtumaa allakäiguks. Schwede on põhimõtteliselt Euroopa poolt, aga rahvusliku identiteeditundeta meeskondade poolt mitte.

Loomulikult on igaühel õigus oma nägemusele, kuid sellise rassistliku arutluse kuulamine riiklikust ringhäälingust on suisa masendav. Laulupidude võrdlusega jätkates, kas üldlaulupeol on kohta kihnlastele, ruhnlastele, setudele, lõunaeestlastele ja kas Tallinna koorid peaks puhastama neist, kelle vanemad on n-ö sisserännanud näiteks Pärnust ja Puhjalt?

Schwede eksib rängalt, kui ta arvab, et laulukooris või jalgpallis loeb inimese nahavärv või päritolu. Jalgpall on meeskonnamäng, mis ühendab mitte ainult meeskonda, vaid ka pealtvaatajaid. Kui meeskonnas puudub ühtsus ja ühes hingamine, siis on vaja põhjusi otsida ennekõike meeskonna ettevalmistusest, aga mitte nahavärvist või etnilisest taustast. Podolsky löödud värav rõõmustab nii sakslasi kui ka poolakaid. Özili osavalt antud sööt tekitab häid emotsioone nii Türgis kui Saksamaal, aga ka paljudes teistes maades, kus leidub sakslastele pöidlahoidjaid. Jalgpall, olgu see siis massi- või kõrgkultuur ühendab rahvaid ja maid. Hea ettevalmistusega meeskonnad ja ilus mäng tekitavad inimestes ”positiivseid ioone”. Prantsusmaa või Itaalia ebaõnnestumist maailmameistrivõislustel tunnetatakse aga kogu maa ning rahva ebaõnnestumisena ja siin ei jää üle muud kui südamest kaasa tunda.

Kaasa peab tundma ka ajakirjanik Schwedele ning kultuuriajakirja Jalka lugejatele. Kui toimetaja kobab oma konservatiivse maailmavaate pimeduses, siis kannatavad ka lugejad ning mul on sellest siiralt kahju. Miljonid inimesed üle maailma armastavad jalgpalli ja seepärast tuleb hinnata kõiki sportlasi, kes seda mängu andunult ning armastusega mängivad, et tuua meieni 90 minutit kestev vaatemäng, mis paneb kogu maailma ühes hingama ja ka hinge kinni hoidma.

 Kuula saadet siit.

Lugu saadeti Rahva häälele.