Toomas Jürgenstein: Otsides eestlaste usku

Religioonialastes diskussioonides ja jutuajamistes on sagedaseks teemaks eestlastele omaseim usk. Kas me oleme oma sisimas enam kristlased, maausulised, agnostikud, ateistid või hoopis midagi muud. Mõningate nopete najal viimaste aastate ajakirjandusest võib sellealases mõtlemises üsna mitut suundumust täheldada.

Laialt levinud on seisukoht, et eestlased on igasuguse religiooni suhtes skeptilised. Seda on kinnitanud näiteks Priit Kelder:

Meie geograafilis-klimaatilised olud, geopoliitiline asend ja ajalugu pole eestlaste kõige eelistatumaks eluhoiakuks vorminud mitte mingi usu, vaid kaine ja maameheliku, argise ja tervemõistusliku umbusu (Õpetajate Leht 26. mai 2000).

Nii mitmedki kirikud seisavad pühapäevaste jumalateenistuste ajal tühjadena, kooli religiooniõpetus võtab visalt vedu, nõnda et pealiskaudsel vaatlusel võib sellele seisukohale ka kinnitust leida.

Samas leidub kaalukaid vastuväiteid. Eesti Kirikute Nõukogu poolt aastal 2000 korraldatud küsitluse tulemusena pidas eestlastest end usu poole kaldujateks 58%, ükskõikseteks 32% ja ateismi poole kaldujateks 10%. Aga missugune on see usk?

Tartu Teoloogia Akadeemia rektor Eenok Haamer näeb eestlastele omaseima usuna luterlust: …meil on olnud olemas sügav sisemine usuline tunnetus, ristiusu tulek ei ole seda hävitanud, vaid määranud selle edasise suundumuse. Veel enam, saame kinnitust, et meie kultuur on intensiivselt arenenud just luterluse ja sellesse voolanud vennastekoguduse ärkamise tugeval mõjul (Postimees 19. juuni 1999).

Luterluse pidamisele eestlastele omaseimaks usuks on vastu vaielnud maausulised. Nende ajakirja Hiis (nr 5) sissejuhatusest võib lugeda: Meie esivanemate usk on sama vana kui inimkond ja sellisena on ta pysinud meie kultuuri lahutamatu osana kuni tänase päevani. Nagu ykski vallutaja pole kunagi suutnud välja juurida meie keelt ega kultuuri, pole ta suutnud välja juurida ka maausku — usku loodusesse, esivanemaisse ning homsesse päeva… Välise, adapteerunud, urbaniseerunud kristliku koore all on alles seesama yrgne loodusrahva meel.

Ka maausulised võivad saada tuge statistikast. EPMÜs tehtud küsitluste andmetel usub 2/3 maainimestest puu hinge ja 80% ütleb endal olevat lähedase puu. Samas eelistavad eestlased elu tähtsamatel hetkedel, sünni ja surmaga seotud toimingute läbiviijana kirikut. Aastal 2000 ristiti Eestis ainuüksi luteri kirikus umbes 30% sündinutest (3869 inimest) ja maeti 22% surnutest (4056 inimest). See on tõsine toetus end rahvakirikuna määratlevale EELKle. Maausulistel on analoogilised numbrid praktiliselt olematud. Ometi pole ka siin süntees välistatud. Põlisrahvaste usund ja kristlus teenivad ühist eesmärk — elada elusamat elu, kinnitab Mikk Sarv (Postimees 20. november 1999).

Postmodernistliku ellusuhtumise levikust lähtudes võib eestlastele omaseima usupraktikana näha ka vabakoguduslikku lähenemist. Meego Remmel kirjutab: Üldkristliku kompromissikogukonna idee modernistlike teoloogiaskeemide ja universaalsete moraalireeglite valgustusprojektina on end ammendanud. Postmodernses värvikirevuses tõuseb tõelise kontrastina esile oma elus ja usus jäägitult Kristusele tuginev kogukond (Postimees 17. juuni 2000). Postmodernism on tõsine proovikivi igale usuliikumisele ning oma asendi ümbermõtestamisel võivad järeldused olla uudsed ning väljakutsuvad.

Iga nimetud seisukoht võib tuge leida ajaloost. Henrik kirjeldab oma kroonikas meie esivanemaid kangete paganatena, jesuiit Possevino räägib seevastu oma 1585. aastast pärinevas kirjast Mantova hertsoginnale eestlastest kui ülivagadest kristlastest, Karl Ernst von Baer on igasuguse eestlaste vaimsuse suhtes skeptiline. Hilisemal ajal on eestlaste usulisi kalduvusi püüdnud mõjukamalt lahti mõtestada Uku Masing, ehkki paljud ei suuda talle andestada kristlaseks olemist, aga ka Eduard Tennmann, Karl Kaups, Oskar Loorits jpt. Lisanduvad ka uued ideed: Sven Grünberg ja Peeter Vähi rääkisid hiljutises “Kahvli” saates, et eestlaste maailmatunnetuses on palju kokkupuuteid budismiga, sedasama olen kuulnud kinnitatavat taoismi kohta.

Küllap peab ühele rahvale omaseim maailmatunnetus olema avatud uuele, kuid haarama kaasa ka mineviku pärandi. Oma osa on selles määratluses on igal inimesel, kes võib kinnitada, et ta on usuliselt jõudnud koju.