Aarne Ruben: Tule ja vee ühinemine ning president Ilvese saatanlik märk
Niikaua kui ei ole õiget kuningat, kõlbavat selleks sirgeselgne Arnold Rüütel.
Mainitud härrasmees polnud keegi muu kui kolonelleitnant Einar Laigna. Laignast kirjutati ajakirjanduses kõikvõimalikke lugusid, millest mõned olid armsad ja vestsid sellest, kuidas Laigna oma kodus vabal ajal kasse nunnutab. Teised lood hoiatasid, et Laigna on siiski ohtlik tegelinski, kes külvab sallimatust, surub maha teisitimõtlemist ja soovib rahvast hoida vaimupimeduses.
Võimendati ka tõlkija Ain Kaalepi arvamust, et Laignast Eesti kaitseväes tuleb vabaneda, sest ta on ühe-raamatu-mees, kes surub alla kõike, mis pole impeerium, sõjakas katoliiklus, monarhia või paavsti ainutõde. Allpool näeme, et luuletaja Ain Kaalepi arvamus ei ole siiski üleliia adekvaatne.
Umbes samal ajal kirjutas Einar Laigna ka ajakirjanduses, et presidendikandidaat Ilves ei hoia keskmist näppu täpselt nii nagu peab. Presidendikandidaat tõstab mõnikord muusikaüritustel oma parema käe nii, et sirged on üksnes pöial ja väike sõrm.
Tegelikult on muidugi tegemist rahvusvaheliselt tuntud cornu-märgiga, millega näidatakse oma poolehoidu teatud rockmuusikastiilile. Laigna aga leidis Ilvese žestis kalduvust satanismile. Nõnda purjetas Laigna pro-Rüütli liinis ja kvalifitseerus ka peatselt ümber rahvaliitlaseks.
Möödunud on neli aastat ja mõned Laigna mõtteavaldused on ohtlikult tõeks saamas. Me ei kuulanud õigel ajal seda meest ja nüüd on siis lops käes!
Laigna rääkis, et ole sa või talupoeg, peaasi, et sul oleks seisus. Ja kui sa oled olnud vabatmees kümmekond põlve järjest, siis muutub talupojaseisus sinu jaoks seda uhkemaks. Mis sellest, et Rahvaliit esindab suures osas neid talunikke, kes võivad tööd anda väga paljudele sulastele. RL esindab põllumeest, põlist rikast. Ja nüüd on Laigna ühes Rüütliga sellel poolel, kes ei soovi ühinemist sotsidega.
Teisel poolel on Rahvaliidu praegune noor ja hakkaja esimees, kes sooviks ühineda sotside erakonnaga. Aga mida või keda esindab punane nelk? Punane nelk räägib ikka töölistest, nendestsamadest, kes lähevad igal hommikul klapi alt oma tsehhidesse ja kelle vasarad kõlksuvad päevad läbi. Põllumehe uhke ametiga ei ole sel midagi pistmist.
Need kaks erakonda peaksid olema nagu tuli ja vesi ning ühineda neil ei kõlba. Ei sobi sotsiaaldemokraatide linnakeskkond Rahvaliidu manulistega.
Ühinemisplaanid võivad kõnelda millestki veel hullemast. Sellest, et meie parteisid kipuvad juhtima noored pragmaatikud, kellele ideed ei maksa midagi. Võib-olla ei tea ka kaasaegsed sotsiaaldemokraadid enam oma esiisade printsiipidest?
Ideaalis peaks Rahvaliit olema tugev survegrupp, kel Toompea teatud otsuste korral tuleks teha omapoolne otsus linnale leiba mitte anda. Rahvaliidu noortes juhtides on puudu sellest determinismist, mis Eesti rahvas on elanud juba sellest ajast, mil sakalased arbusid preester Hartwigi kohal, kas lasta preestril minna või mitte. Determinism tähendab, et niikaua kui otsuse tagajärjed pole selged, ei kallutata asja ei ühele ega teisele poole.
Sotside keskkonnas ei lähe kaduma mitte ainult Rahvaliit, vaid kogu maaõhkkond lüpsisooja piima, tagakambris tiksuva kella ja katkiastutud trepiga, mis kuulus kadunud mõisa juurde.
Kusjuures, tundes küll suurt sümpaatiat Laigna vastu, ei saa siinkirjutaja märkimata jätta tema presidendi-vastase süüdistuse ülekohtusust. Ilvese kolme kõverdatud sõrmega märk on just nimelt ürgne talupojamärk, tuntud juba lokulaudadelt ja õllekappadelt. Ja see tähendab: sarved. Ja sarved omakorda tähendavad eestlaste kuningaid, sest juba Renneri kroonikas seisab: „Maarahva kuningal oli peas kaks ülestikku pandud kübarat, mis ümberringi olid okstega läbi pistetud, see oli tema kroon.“
Sarved ja laiali aetud oksad on paljude muistsete rahvaste tiivakujutelma edasiarendus: tiibadega saab valküüri saatel Valhallasse jms. Ei saa salata, tegu on paganliku sümboliga, mis Laignale ei sobi. Kuid keegi ei saa väita, et Ilves oleks käitunud võõralt või ebarahvuslikult.
