Bolševikud hukkasid Vene laevastiku juhi 7. veebruaril 1920. aastal. Hukkamispaika Ušakovka jõe kaldal tähistab lihtne rist. Neljapäeval pidasid seal mälestusteenistusi nii õigeusu kui luteri kirik.

Koltšak oli lisaks hiilgavale sõjaväelase karjäärile kuni 1917. aastani tuntud ka väljapaistva polaaruurijana. 1901. ja 1903. aastal osales ta polaarekspeditsioonidel Kara merel, mille tulemusel saadi väärtuslikku teadusmaterjali.

Koltšaki koostatud kaarte kasutasid vene polaaruurijad kuni 1950. aastate lõpuni. Koltšak pälvis nende ekspeditsioonidega kuldmedali ja sai Keiserliku Geograafiaühingu tegevliikmeks.

Koltšak võttis osa Vene-Jaapani sõjast ja I maailmasõjast, oli Balti laevastiku operatiivosakonna ülem.

1916. aastal sai Koltšak viitseadmiraliks ning Musta mere laevastiku juhatajaks. 42-aastaselt oli Koltšak Venemaa noorim admiral.

Kodusõja ajal asus Koltšak bolševike vastaste jõudude etteotsa. Temast sai Siberi kontrrevolutsioonilise valitsuse sõja- ja mereminister. Siberi pealinnaks oli tollal Omsk. Koltšak kuulutas end Venemaa kõrgemaks valitsejaks. Sellesse aega jääb ka Irkutski ülikooli ja selle teadusliku raamatukogu avamine.

Omski langedes liikus Koltšak edasi Irkutskisse, kuhu paigutusid tema valitsus ja välisesindused. 1919. aastal purustas Punaarmee Koltšaki väe ning bolševikud lasid admirali ilma kohut pidamata maha.