Meie ei pea riigimehelikkuseks Soome lahe kaldal seismist ja rusikas kätt ida suunas viibutamist, nagu me loomulikult ei pea ka riigimehelikuks ühtki Eesti riigi iseseisvat eksistentsi ohustavat tegu või seisukohavõttu. Väita, et Ilvese visiit Moskvasse oleks selline tegu, oleks aga sulaselge demagoogia.

Pronkssõdur on uuel, seda oluliseks pidavate mälestajate jaoks juba tuttavaks muutunud kohal. Rahvuspõhiseid rahutusi ei ole Eestis pärast kolme aastat taguseid aprillisündmusi nähtud. Meie leiame, et on aeg venelastega suhelda.

Natsionaalsotsialism ning selle seljatamine oli Eesti jaoks samasuguse tähtsusega nagu kogu ülejäänud maailma jaoks. See, et liitlasvägede võit natsi-Saksamaa üle tähendas Eesti jaoks ühe okupatsiooni asendumist teisega, on fakt, mida Ilvese sõit vähimalgi määral ei tuhmista. Vastupidi, oma ajaloo selgitamine ei ole võimalik ilma dialoogita. Ning just nimelt korralikku dialoogi ei ole meil Venemaa võimudega juba aastaid olnud.

Kui me tahame, et meid hinnataks kui väärikat ja kindlat poliitilist subjekti, peame me sellisena ka käituma. Vihapidamine ning provokatiivsed avaldused jätavad pigem mulje "järelsovetliku stressi" all kannatavatest tšuhnaadest kui enesekindlatest ning kultuursetest eurooplastest. President Ilves otsustas viia Eesti sammu võrra teisena mainitute sekka.