Aarne Ruben: Käitu nagu August Gailit ja sa oled võitja!
Kogemus stimuleerib inimese aju ruumitajumisega seotud piirkondi ja annab julgust käituda loomulikult võõrastes ja arusaamatutes keskkondades. Nõrga turvatundega inimestel on erakordselt palju ohumälusid, kuna tugeva turvatundega inimesed on tänapäeva maailmas haruldased, on kirjutanud dr Jaan Suurküla. Ohumälu tekib nii, et ajukeskus amügdala pöördub aju eri osade poole, kogumaks piisavat taustinfot mingi potentsiaalse ohu elemendi kohta (näiteks ohu lõhn, mis tegelikult on seotud stressihormooni eritumisega, ohu müra jne).
Gailit on selle kõik geniaalselt lahti kirjutanud. Nipernaadi sajab ühes Katiga sisse võõrasse külla, millest kaugemalt üle kolletanud heinasaadude paistavad üksnes punased katused ja sajapealised lehmakarjad. Ta lollitab oma Kati ära sellega, et jätab tüdruku õue tuulduma, et vaadata, kas talus, mida ta enda omana demonstreerib, on ikka kõik korras. Ja tagasi tüdruku juurde tuleb Nipernaadi juba väga konnotatiivse informatsiooniga: „See va känd, kuuekümneaastane vana narr! Eks ma räägin ikka oma onust Jaak Lõokesest! Minu kõige armsama härja on ta laata viinud, oma voodi on ta ka tagatuppa viinud!”
Ettearvamatu ruum
Jelena Pljusnina I. P. Pavlovi nimelisest kõrgema närvitalituse uurimise instituudist on uurinud elektrilise tasakaalu kõikumist agressiivsete kodustatud rebaste amügdalas. Sattudes ruumi, mis mitte millegi poolest ei meenuta teadaolevaid, suureneb agressiivsete kodustet rebaste tolerantsus inimese suhtes, nad muutuvad alandlikeks, lausa pugejalikeks. Inimene on ainus, kes suudab leida teid ka mõistetamatus keskkonnas, ilma et tal läheks vaja mentorit, kelleks agressiivse kodustatud rebase puhul on ikka inimene ise.
Usun, et võime selles situatsioonis August Gailiti Nipernaadiga samastada – Gailit nägi ju pidevalt väljapääsuteid, isegi oma kuulsa raamatu „Kas mäletad, mu arm?” kirjutas ta tegelikult selleks, et hoopiski ei tahtnud minna üle rahutu vee.
Loeme nüüd Sirje Kiini äsjailmunud monograafiast „Marie Under: elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt”, et oma väljavalitu seksuaalse tähelepanu kindlustamiseks kasutas Artur Adson väga eskapistlikke taktikaid: „Punased roosid öösel Maardusse viia ja läbi akna Hingekese voodi ette puistata – siis ise ära kaduda.” See on üsna sarnane, mida üks mu klassivend viiendas klassis tegi: tiristas ukse taga inimeste uksekelli ning pani siis ise lõikama. Arvatavasti on siiski vähe naisi, kes oleksid väga õnnelikud olukorra üle – roosid langevad Temakese kätele, aga Tema ise on juba udustes kaugustes –, kus naiste orientatsioonivõime niikuinii langeb – nimelt on tõestatud, et mehed läbivad tundmatuid teekondi ning oskavad kindlustada oma füüsilist seljatagust paremini kui naised.
Täiesti oma täiesti võõras
Tundmatud keskkonnad on aga toimetulemiseks ja nagu me „Nipernaadist” loeme, on inimene seda õnnelikum, mida enam suudab ta täiesti ootamatus talus asjad paika panna. Ole täiesti oma täiesti võõras ning sa oled õnnelik – see ongi see, mida ma uuele põlvkonnale õpetaksin. Rohkem konventsioonivabu käitumismalle, rohkem preloogilist käitumist!
Ka ekspeaminister Laari puhul, seoses tule avamisega ekspeaminister Savisaare pildi pihta, on küllalt nähtud teatavaid preloogilisi taktikaid, samuti ürgseid vuuduu-elemente, milles näiteks varraste torkamine läbi lõngakera koos nime lausumisega toob kaasa selle, et too keegi tingimata sureb. Tegelikult võivad peaministri kuulidel olla ka teistsugused põhjused: tuli avatakse ikka selle pihta, millest metsikul maastikul üldse aru ei saada. Kui oled näiteks näinud kogu päeva jooksul, ütleme, valget lumist silmapiiri, siis suure musta hundikarja vilksatamine seal on asi, milles konventsioonid ei kehti. Võõras, koduse turvatundeta muster hävitatakse tulega.
Ruumi tajumise üle võiks veel palju mõtiskleda. Arutleda ja järeldusi teha – me ei ole ju agressiivsed kodurebased.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
