Ivo Känd: Vägisi armsaks ei saa
Mõtlevad pead
Tammsaare on öelnud: „Inimene mõtleb, Jumal juhib“. Eesti mõtlevad pead on üritanud leida midagi uut Eesti poliitikaelu uuendamiseks, ent ilmselt pole Jumal neid seejuures kuigi sageli juhtinud. Erinevad reformid, valimiste ühildamine või presidendi otsevalimine — kõigis katsetustes on palju kunstlikku ning see vägivaldsus ärritab rahvast.
Võimuliidu esindajad on asunud seisukohti positsioneerima, et Riigikogu valimiste eel silma paista. Ansip — ikka Andrus, mitte rahvanaljandiks kujunenud An(nab)sip(elda) — on teatanud: „Prioriteediks on euro ja tööpuuduse vähendamine, praeguste kohalike omavalitsuste sunniviisiline liitmine oleks järjekordne repressioon.“ Mart Laar seevastu oponeerib: „Euro üksi meid ei aita, haldusreformi viin kunagi läbi niikuinii…“(Postimees, 22.01.2010). Selgelt joonistub vastandumine. Juhan Parts ja teisedki sobitavad oma istmikke tuntud väidete abil samale toolile…
Mis saab haldusreformist?
Kui haldusreformi mõttekuse käigus arutatakse läbi ühiskonna valupunktid, seatakse prioriteedid ja eelistused on see parem kui mitte midagi — isegi siis, kui seda tehakse populismivahu varjus. Erakonnad saaksid moodustada laiapõhjalise ja tegelikult toimiva koostöökogu. Sel juhul ei tekiks lammutavat oponeerimist.
Minu hinnangul oleks parim aeg haldusreformiks 2011. aasta Riigikogu valimiste ja 2013. aasta kohalike omavalitsuste valimiste vaheline aeg. Ettevalmistusi selle kuluka protsessi läbiviimiseks pidanuks alustama (üle)möödunud aastal. Analüüsini ei ole tegelikult veel üldse jõutud ning avalikkusele teatamise faasis on emotsionaalsed pinged nullinud kogu sisulise pingutuse.
Paluks meile reformi eesmärk ja olemus selgeks teha. Haldusreformi ei saa vaadata lahus regionaalpoliitikast, mida meil Eestis kahjuks pole. Selle tõttu me seda mullilaadset reformi ei mõista ka. Regionaalpoliitika probleemiks pole liiga väiksed omavalitsused, vaid nende erinev suurus. Pole vaja reformida, vaid ühtlustada haldusjaotusi. Omavalitsus ei pea olema tulus, vaid tõhus. Tõmbekeskustes, kuhu rahvas aga koguneb, tuleb uurida, kuidas seal mõistuspäraselt valitseda, mitte ühinevates valdades vaesust ümber jagada!
Omavalitsust tuleks toimivas demokraatias vaadata kui terviklikku sotsiaalset mehhanismi, kus valitsevad usaldussuhted. Suurte omavalitsuste puhul muutuksid valimised paratamatult erakondlikeks, kaoksid lokaalse iseloomuga valimisliidud ja nende kogukondlik tähtsus. Siis ei tõuseks esile valijate tahe ega tegelikud ootused.
Muuta tuleks kohaliku omavalitsuse korraldust, et valimised saaks toimuda vastavalt territoriaalsele enamuspõhimõttele.
Haldusreformi puhul tuleb arvestada asustustihedust ja asustuse eripära. Valdade vabatahtlikul administratiivsel ühinemisel tekib sünergia, sest üksnes vabatahtlikkuse alusel sujub koostöö. Paraku tekivad niimoodi erineva teovõimega omavalitsused, mis arenevad eri suundades, jättes valgete laikudena ripakile valdasid, kellega ei taheta ühineda.
Kuidas ühineda?
Kuidas ikkagi läbi viia reformi, kui vallad vabatahtlikult ühineda ei taha. Rahvatarkus ütleb: „Vägisi armsaks ei saa.“ Midagi on vaja halduskorralduses muuta, kuid ükski ekspert ega valitsusliige pole suutnud elava-allika-hõngulist plaani esitada. On vaid joonistatud kaarte ja pakutud kohalike omavalitsuste arvusid.
Kas kohalike omavalitsuste arvu vähendamisega saab kokku hoida kulutusi? Ei saa, kuid paraneb avaliku teenuse kättesaadavus. Kvaliteetse teenuse eest tuleb maksta, sest üldvalitsemiskulud ühe elaniku kohta kasvavad. Väiksem vald on oma töökorralduses paindlikum, protsessid on isereguleeruvad, kogukond kontrollib läbi kohaliku demokraatia volikogu tööd — tegevus on seega läbipaistvam. Suuremas omavalitsuses seevastu on teenuse parem kvaliteet seetõttu, et tänu suuremale tulubaasile saab igale erialale palgata pädeva spetsialisti. Samas tuleb puudusena märkida, et kaob oma kodukoha identiteet, kui ühinetakse tõmbekeskuste järgi.
Kas tervikliku haldusjaotuse nimel tuleks Eestis rakendada valdade sundliitmist, kus ümberkorraldused tuleks läbi viia terviklikus plaanis? Esiteks on meie riik praegu liiga vaene, et endale sellist rapsimist ja katsetamist lubada. Teiseks tekib siis „omadele võõras, võõrastele oma“ efekt, kus vabatahtlik sunniviisiline ühinemine ei ole enam kogukondlikult demokraatlik. See on kunstlik ja kõigile ebameeldiv. Euroopas ja Skandinaavias on edukalt toiminud protsess, kus kõigepealt ühinetakse vabatahtlikkuse alusel, siis rohkem või vähem sunniviisiliselt. Kõik omavalitsused räägivad kõigiga läbi, seejärel räägitakse nende omavalitsustega, kes ei ole suutnud koostööd teha ning aidatakse neilgi liituda.
Julgen arvata, et päris demokraatlikust ühinemisest ei tule meil meie vaesuse ja väheste kogemuste tõttu midagi välja. Riik olgu ikkagi tervik. Selleks tuleb raam ette anda: kõigepealt boonuse foor, siis käsu foor ja lõpuks sundliitmine. Esmalt läbirääkimine, siis argumenteerimine ja põhjendamine ning lõpuks saavad ka vallajuhid ühinemise kasulikkusest aru. (Prantsusmaal on üle 37 000 omavalitsuse, aga juba üritatakse sundkorras koostööle õhutada, sest lisatasandite tekitamine loob keerulisust, kus demokraatia roll kipub ära jääma. Põhjamaades, kus riigi roll on suurem, viiakse ühinemised jõulisemalt läbi).
Euroopa kogemus näitab, et moodsa ühiskonna optimaalne omavalitsuse suurus oleks 30 000 — 50 000 elanikku. Väiksem jääb nõrgaks ja suurema puhul rahvas võõrdub võimust. Ei ole eestlased teistest eurooplastest nii erinevad midagi, et meie inimkari peaks olema teistest erineva suurusega.
Läbimõeldud liitumine on võimalik läbi viia 2-3 aastaga: Taanis alustati aastal 2002, lõpule viidi 2007. Pikaldased soomlased alustasid 2005 ning viimased ühinemised toimuvad 2013.
Külavanem kui kogukonna eestvedaja
Haldusreformi kui kodanikuühiskonna kujundamise üks võimalusi saaks olla teadmine, et tarvis on tugevdada kogukonna identiteeti just küla tasemel. Külavanem on liider, keda sunniviisiliselt “tekitada” ei saa. Seega külavanema kui kohaliku omavalitsuse käepikendaja roll tuleks seadustada rohujuure tasandil, kus külavanem on informatsiooni vahendajaks külaelanike ning volikogu kui rahva huvide esinduse ja riigiasutuste vahel.
Praegune seadus (KOKS) seadustab külavanema positsiooni nõrgalt. Eestis on ligikaudu 4500 küla, aga külavanemaid vaid 1200 ringis. Kuna Eesti on piirkonniti erinev, peaks külavanema institutsiooni välja kujundama kohalik omavalitsus, kus oleks määratletud külavanema kui autoriteetse persooni õigused, kohustused ja rahalised vahendid, et ka väiksemad külad, kus seltsielu on loium, saaks vallas oma muredega esindatud.
Praegune valitsus ei ole läinud jõulise haldusreformi teed. Mandaat kohalike omavalitsuste liitmiseks ei saa tulla valitsuselt, vaid peab lähtuma kodanikelt endilt. Selleks on vaja, et erakonnad läheksid konkreetses piirkonnas Riigikogu valimistele vastu selge sõnumiga: valides meie erakonda, annate loa naabervallaga liitumiseks! Et läbi viia laiapõhjalist haldusterritoriaalset reformi, peab rahvalt mandaadi saama aga Riigikogu.
Seega ei saa sundliitmist kindlasti mitte enne 2011. aasta valimisi läbi viia ja isegi siis vaid juhul, kui erakonnad sellist soovi oma valimisplatvormis selgelt väljendavad. Eesti riik on jätkusuutlik, kui tööhõive ja tootlikkuse kasv algaks kokku hoidvast kogukonnast. Kiirustada tuleks nii mastaapse uuenduse puhul, nagu on haldusreform, aeglaselt!
Kui on mõtestatud eesmärk, siis on erinevad abinõud jumalikult head. Kui aga haldusreformi käigus poliitikute side rahvaga nõrgeneb ning liitmised ja lahutamised on tehislikud ja vägivaldsed, „jumaliku sädemeta“, on ühinemispüüdlused mõttetud ja isegi kuritegelikud.
