Siiski polnud uudislugu “Imbi Paju:Topeltagent hoiatab Savisaare eest” sündinud minu initsiatiivil, vaid põhines möödunud laupäeval Postimehe lisas AK minu poolt kirjutatud esseel “Eneseviha juured. Reetmisest ja autundest.” Essees rääkisin neist reetmise märkidest Eesti poliitilises, majandus- ja kultuurimaastikus, mis teevad tavalise tundliku inimese nõutuks, murelikuks ja tuleviku suhtes ebakindlaks.

Kirjutasin, et on kurb, kui Eesti äriringkondadest kostub sõimu Eesti aadressil, kui seda nimetatakse mõttetuks riigiks, mida pikas perspektiivis ootab hääbumine. Olin nagu paljud teisedki mures, kui ohus tundusid olevat kultuuripealinna staatus ja seega ka Eesti maine laiemalt. Püüdsin tuletada meelde, mõtestada ja sõnastada meie praegust õhustikku ja laiemalt ka kultuuri mõistet, et oleks, millele selles ülipolitiseeritud Eesti elus toetuda.

Reetmise sõnumiga olukordi kirjeldasin ma näitlikult mõnede avalikkuses olnud näidete põhjal. Keskendusin selles plaanis majandusele, sest nagu oodatakse kultuuriinimestelt, et nad oleks välismaal oma riigi saadikud ja maine loojad, peaks see olema reegel kehtima ka majandusinimestele. Elame poole miljardi elanikuga Euroopa Liidus, kuid õhus on ikka veel eksistentsiaalne küsimus: kas Ida või Lääs? Millise mängumaa reeglid on südamelähedasemad? Kuidas endaks jääda?

Delfi uudis aga sündis minu essees olnud ühe lõigu põhjal, mis kõlas järgmiselt: “Mäletan, kuidas kord 1990ndatel oli ühel kirjanike kohtumisel Helsingis ka paljude raamatute autor, kaua KGBs töötanud ja Inglismaa heaks spioneerinud ning siis Londonisse põgenenud Oleg Gordievski. Järsku ütles ta mulle, et teie, eestlased, hoidke silm peal Savisaarel, tal oli nõukogude ajal eriti kõrge positsioon. Tookord asusin meie laulva revolutsiooni rahvast koondanud häält kaitsma, nüüd olen sõnatu”.

Sõnatus oli seotud Tallinna Kultuuripealinna ümber toimuvate inetute sündmustega. Sündmustega, mis sünnitasid ebameeldiva tunde, tunde ärapanemisest, ahnusest, egoismist, lugupidamatusest - millestki labasest, sovetlikust ja haisvast.

Nädala alguses võttis minuga ühendust Delfi ajakirjanik ja küsis just selle Gordievskiga seotud fakti kohta. Ma ütlesin, et ma ei taha, et minu essee teema segatakse päevapoliitiliste intriigidesse ja Savisaare teemaga tegelemisest pole ma huvitatud. Soovitasin, et kui ajakirjanikku huvitab, siis võib ta intervjueerida Oleg Gordievskit ning lugeda läbi Gordievski ja vene juudi päritolu Inna Rogatchi 1997. aastal Soomes ilmunud raamatu „Sokea peili“ [„Pime peegel“ -toim], kus autorid hoiatasid Balti riike, et nende liitumine Nato ja Euroliiduga toob Kremli poolt kaasa desinformatsiooni ja sabotaaži laienemise.

Autorid märkisid, et selles protsessis on oma osa ka soomlastest ja eestlastest vana kaadri KGBlastel. Kuid kuna olin sellest raamatust kirjutanud juba 1997. aastal Eesti Päevalehes, siis see teema oli end minu jaoks ammendanud. Kuigi võib-olla tasuks see teos tõlkida ka eesti keelde. Kui hoiatusmärk, kui oraakel.

Niisiis - Delfis avaldatu polnud kellegi tellimustöö ega minu initsiatiivil sündinud uudis. Ma ei kuulu ühtegi parteisse, ega kavatsegi kuuluda.

Postimehe essee sündis Pallase hotellis, enne minu ja kirjanik Sofi Oksaneni poolt koostatud raamatu “Kõige taga oli hirm” presentatsiooni Tartu Tasku keskuses. Oma artiklit tollal kirjutades (nagu ka täna) vaatan ma sama murelikult Eesti elu peale, nagu kirjanik Andrus Kivirähk, kes muretseb Eesti poliitilise kultuuri ja eriti paljude inimeste lootuse - sotsiaaldemokraatia - allakäigu pärast. Kodanikuna muutun ma veelgi murelikumaks, kui kogu rahva poolt armastatud sportlane, praegune riigikogulane ja isamaaliitlane Erkki Nool ütleb avalikkusele, et sportlasena nägi ta eesmärki, kui riigikogulasena ei näe.

Kuna meie siht hoida Eesti vabariiki hakkab kaduma, siis meenutan ma paguluses viibinud kultuuriajaloolast, endist Turu ülikooli professorit Ilmar Talvet, kes on jättis meile päranduseks raamatu “Eesti kultuurilugu” ja keda ma refereerisin ka oma essees. Talle meeldis rääkida kultuurist kui kommunikatsioonist. Ta toonitas, et pagulus polnud vabaduse nauding, pagulus oli riiklik ülesanne, kohustus teenida Eesti Vabariiki.

Seesama kohustus peaks olema meil nüüd keset oma vabadust ja võimalusi - ükskõik kus me ka ei viibiks. Selle kohustusega ei peaks kaasnema mõnede Eesti professorite ja majandusmeeste sõim välismaal Eesti riigi, kaaskodanike ja presidendi aadressil. Kahjuks on nii, et kui lastetuba puudub, siis ei saada aru, et see ongi näide reetmisest, oma kodu räpaseks muutmisest.

Ma tuletasin oma essees meelde, et rühmas on isase esimene instinkt oma kodu kaitsmine. Kui see ei toimi, on tulemuseks olukord, mida me võime lugeda kirjanik Sofi Oksaneni teosest “Puhastus”. See raamat sümboleid täis.

Kusjuures siin olekski võimalus sõltumatutele näitlejatele ja kirjanikele - viljeleda poliitilist satiiri ja olla ühiskonna peegelpildiks, mitte niisama kusagil viina visata või vaikida.

Keskerakonna noor Henri Kaselo nõudis mult oma arvamusloos aru, et miks ma ei kirjutanud Gordievski loost 20 aastat tagasi. Sellele küsimusele on vastus eespool. Noor poliitik vihjab, et olen saanud president Ilveselt teenetemärgi ja nüüd on see vaja tagantjärele välja teenida.

Aumärgi sain ma aastal 2007 ja sellest teatas mulle telefoni teel suursaadik Jaak Jõerüüt hetkel, kui olin lennujaamas, teel Washingtoni Wilsoni keskusesse, kus toimus kõrgetasemeline seminar Balti riikide energiakaitsest. Võtsin osa ka sellele järgnenud filmifestivalist „Kommunismi pärand ja mäletamine“, mis avati mu rahvusvaheliselt premeeritud dokumentaalfilmiga „Tõrjutud mälestused“.

Nii et Henri Kaselo võiks end veidi rohkem harida, enne kui Imbi Paju teemal neis asjus sõna võtab.

Ja viimane tema küsimus: „Miks ei hoiatanud Gordievski Pajut Lennart Meri eest, kelle tööst KGB salaagendina on kirjutatud lausa raamatuid?“ Mina, erinevalt noorest Kaselost, mäletan Lennart Merit suurepärase kirjaniku, filmimehe ja riigipeana. Ma loen meelsamini tema kõnede kogumikke, kui Venemaa energiaraha eest kokku kirjutatud soperdisi.