Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõuniku Jako Salla sõnul on noorte vägivallakuritegude registreerimine üle Eesti ebaühtlane, mistõttu ei anna erinevate piirkondade võrdlused alati tõepärast pilti: „Kuritegevuse statistika annab siiski ülevaate sellest, millised juhtumid jõuavad politseisse ning millistel noortel tuleb toimepandud vägivalla tõttu kriminaalmenetlusega kokku puutuda,“ teatas ministeeriumi pressiesindaja.

2008. aasta andmete põhjal läbi viidud analüüs toob välja, et ligi pooled noorte vägivallajuhtumitest leiavad aset tänaval või muudes avalikes kohtades. „Tänavavägivalla puhul on iseloomulikuks see, et suur osa kuritegudest pannakse toime grupis, samuti kasvatab avalikus kohas toimepandud kuritegude arvu alkoholitarbimine,“ ütles Salla.

Veidi enam kui iga kolmas alaealiste vägivallajuhtum leidis aset koolis või muus lasteasutuses. „Suurem osa koolivägivalla juhtumitest toimus kaasõpilaste vahel ning sündmuste kirjeldustest oli näha, et üksteisele ei tehta haiget ainult koridoride pimedates nurkades vaid tihti ka tundide ajal klassiruumis,“ rääkis Salla.

87 protsenti vägivallajuhtumitest pandi koolis toime poiste vahel, tüdrukutevahelisi juhtumeid oli kaheksa protsenti. Juhtumeid, kus rünnaku ohvriks langes koolidirektor või muu töötaja, sai 2008. aastal politseile teatavaks vaid mõni üksik.

Analüüsist selgus ka, et venekeelsete noorte osakaal on vägivallakuritegude puhul 23 protsenti. „Kui eesti noored panid suhteliselt enam vägivallategusid toime kooliruumides, siis venekeelsed noored tänavatel ning muudes avalikes kohtades. Oluline erinevus on ka see, et eesti noorte seas oli vägivalda kasutanud tüdrukuid 12 protsenti, vene noorte seas aga seitsme protsendipunkti võrra enam,“ lisas Salla.   

Analüüsis uuriti lisaks kriminaalstatistikale ka seda, kuidas tajuvad vägivallaprobleemi ulatust koolide direktorid, psühholoogid ning sotsiaalpedagoogid. Selgus, et küsitlusele vastanud pidasid vägivalda oma koolis väikeseks probleemiks.

„Kuigi võiks arvata, et koolitöötajad hindavad vägivalla levikut ka Eestis tervikuna eelkõige oma vahetu kogemuse järgi, pole see siiski nii — nimelt leidis enamik vastanuid, et vägivald Eesti koolides üldiselt on suur probleem,“ sõnas Salla.

Lisaks selgus küsitlusest, et koolidirektorid, sotsiaalpedagoogid ja koolipsühholoogid tajuvad vägivalla ulatust erinevalt. „Koolidirektorid, kes vägivallajuhtumite lahendamisega oma igapäevatöös otseselt kokku ei puutu, tajuvad probleemi tunduvalt väiksemana kui need inimesed, kelle tööks vägivallajuhtumi tagajärgedega tegelemine sageli on,“ selgitas Salla.

Küsitluse andmed näitasid, et valdav enamik koole teavitab politseid ainult tõsisematest vägivallajuhtumitest, kuid leidus ka erandeid, kes teavitavad politseid alati ning neid, kes ei teavita üldse.

„Küsitletud leidsid, et politsei kaasamisest vägivallajuhtumite lahendamisse on enamasti olnud kasu. Eelkõige toodi välja politsei positiivset mõju vägivallatseja käitumise muutmisele, vähem hinnati mõju kooli sisekliimale ning konkreetse olukorra lahendamisele,“ ütles Salla.

„Politsei kaasamine ei peaks muidugi olema eesmärk omaette, kuid kindlasti ei tohiks vägivallajuhtumeid näiteks kooli maine tõttu varjata. Eelkõige tuleks koolides mõelda sellele, kuidas mõjutada parimal viisil vägivalda kasutanud noort ning samas tagada ohvri heaolu,“ selgitas Salla.

Kui soovid oma kogemusi vägivallatsemisega jagada, kirjuta aadressile rahvahaal@delfi.ee või kasuta vormi.