Ilves: Me pole juhindunud oma riiklikest huvidest
Kui ma panin täna pärja Vabadusõja kangelase Julius Kuperjanovi hauale, siis meenus, et vaid veidi enam kui 20 aastat tagasi tähendas küünlapanek samasse kohta tudengitele ülikoolist väljaviskamist ja seejärel kaht aastat sundajateenistust Nõukogude armees.
Samas, mõeldes leitnant Kuperjanovi surmale Paju lahingus, sain aru, et Tartu rahu tähendas meie esiisadele eeskätt just nimelt rahu, sõjapidamise lõppu.
Eesti armee koosseisus võitles Vabadussõjas ligi 90 000 meest. 90 000! Sõjas hukkunute koguarv on ligi 5000, lisaks umbes 15 000 haavatut.
Tänu Tartus läbi räägitud ja sõlmitud rahulepingule said ellujäänud minna koju ja hakata üles ehitama Eesti riiki. Hakata mälestama langenuid ja ravima haavatuid.
Just seda tähendas Tartu rahu tolle aja eestlastele ja teistele Eesti vabaduse eest võidelnud rahvastele. See tähendas väga pika sõja, ühtaegu Esimese maailmasõja ja sellele järgnenud Vabadussõja lõppu.
Mu daamid ja härrad.
Ajal, mil me pea ülepäeviti mälestame või tähistame mõnd järjekordset kunagist mineviku vägitükki, juubelit või aastapäeva, tasub tõsiselt mõelda: millised neist tõesti väärivad tähistamist? Mida tähendab sajand, 90 või 70 aastat tagasi aset leidnud sündmus tänapäeval? Mis on selle sõnum meile?
Ja kui me aina tähistame minevikusündmuste ümmargusi ja vähem ümmargusi aastapäevi, siis kas jätkub meil oskust ja tahet mõelda niisama igavikuliselt ka oma tänastele tegudele? Sellele, mida me saadame korda täna ja kuhu tahame jõuda 50 või 90 aasta pärast?
Tahan öelda, et oma suhestumises ajalukku peame jõudma kaugemale kulunud loosungitest. Me peame hakkama tegelema nüanssidega. Muidu jäämegi aastast aastasse tuimalt kordama Juhan Liivi tõdemust: “Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta”. Ilma, et me küsiksime: mida me õieti peaksime mäletama?
On väga palju sellist, mida me oma minevikust mäletada ei saa. Me lihtsalt ei tea seda. Näiteks puudub meil siiani süstematiseeritud teadmine okupatsiooni ajal toime pandud inimõiguste rikkumistest. Meil on selle kohta vaid killud, üksikjuhtumite mälestused, nagu näiteks toosama küünlasüütamine Kuperjanovi haual ja sellele järgnenu.
Selle kõrval on palju seesugust, mida me teame justkui liigagi hästi, lausa mütologiseeritult ja seetõttu perspektiivitundeta.
Me oleme hakanud rääkima ja kordama aastast aastasse, et Tartu rahu on Eesti riigi sünnitunnistus. Jah, see on hea ja tugev metafoor. Nii tugev, et oleme end praegustes poliitilistes otsustes lasknud juhtida pigem metafoorist kui tegelikkusest ja oma riiklikest huvidest.
Austatavad kuulajad.
Koos Tartu rahulepinguga kirjutati alla Eesti diplomaatia ajaloo esimesele eduloole. Nii lõpetati sõda ja pandi paika meie riigipiir.
Aga siinjuures tuleb enestele ka ausalt tunnistada, et samalaadseid edulugusid järgmise 20 aasta jooksul rohkem ei tulnud. Kui võrdleme Eesti toonast diplomaatiat meie saavutustega alates 1991. aastast, siis, tagasihoidlikult väljendudes, pole meil tänapäeval midagi häbeneda.
Mõned näited:
võõrvägede väljaviimine, mis lubas Eestil saavutada täieliku iseseisvuse alates augustist 1994;
Euroopa Liidu assotsatsioonileping — pikk ja raske protsess, mille toel hakati Eestit käsitlema riigina, kellel on väljavaade saada Euroopa Liitu;
liitumine WTOga, mis kasvatas oluliselt Eesti ekspordivõimalusi. Sel mitu aastat väldanud diplomaatilisel pingutusel pole ligilähedastki analoogi ühegi sõjaeelsel perioodil sõlmitud kaubanduslepinguga;
pikk ja sihikindel töö tõestamaks, et me pole teistest viletsamad, ja mille tõestuseks saime esimeste hulgas kutse Euroopa Liidu liitumisläbirääkimistele. See on muide sündmus, mida tagantjärele peetakse asjatundmatult kuidagi iseenesestmõistetavaks;
sellele järgnenud viis aastat väldanud liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga, mille kohta on raamatud veel kirjutamata;
ning loomulikult meie pikk tee NATOsse, mille nimel oli Eesti diplomaatia vahetpidamata rakkes 12 aastat, ning mille imelisus on mõne aastaga täiesti ununenud.
Toon neid näiteid vaid põhjusel, et oskaksime vaadelda ja hinnata Eesti Vabariigi eri aegade diplomaatilisi saavutusi.
Sest 90-aastase puhul on ju täiesti põhjendatud küsida ka nii: kas sul on lisaks oma ilusale sünnitunnistusele veel midagi ette näidata? Kas just sünnitunnistus on primaarne, suurim, mida oled kunagi saavutanud?
Eesti saavutusi hinnates on aeg hakata loobuma meid juba liigagi kaua pärssinud arusaamast, et ainult ajavahemik 1920–1940 oli parim aeg Eesti rahva elus.
Mõelgem oma tänases alatises rahulolematuses ja paljuski aluseta ebakindluses sellelegi, et Eesti esimese iseseisvusaja saavutusi hakati tõsiselt võtma, hindama, pühaku-oreooliga ümbritsema alles siis, kui Eesti Vabariik oli eesti rahvalt ära võetud.
Kindlasti paistis okupatsiooni pikas masendavas surutises sõjaeelne Eesti Vabariik meie rahva hiilgavaima teosena. Täna ausalt tagasi vaadates võiksime juba olla pigem uhked kõige selle üle, mida oleme saavutanud viimase kahe kümnendi vältel.
Ühiskond ja riik on nagu inimene: oma mõttestampidesse kinnijäämine paneb arengu seisma. Kui teine inimene või teine riik suudab stampidest väljuda, siis liigub ta sinust mööda.
Seetõttu on ka Eestile võtmelise tähtsusega vabaneda kinnismõtetest, oma traumadest pungil ajaloo hirmudest, justkui tahaksid meie liitlased Eestit “maha müüa”; et NATO „ei tule appi“, kui kunagi peaks juhtuma midagi Eesti julgeoleku seisukohalt erakordselt halba.
Täpselt niisamuti peaksime suutma kainelt mõtelda, et Euroopa Liidu, NATO ja ÜRO täisliikme staatus ei ole kuigivõrd lahjem vaid põhjusel, et mõni riik ei tunnusta Tartu rahulepingu jätkuvat kehtimist.
Me võiksime ometi kord kainelt omaks võtta, et Eesti riiklus ja demokraatia on võrreldes me enda kunagise olukorra või ka paljude tänaste demokratiseeruda üritavate riikidega päris heas seisus.
Me peaksime tunnistama, et Eesti julgeolekupoliitiline seis sõltub meie enda igapäevasest tööst ja panusest, meie tõsiseltvõetavusest ja sihikindlusest, mitte aga allkirjadest, olgu nad siis Tartu rahu või NATO lepingu all.
Siis jõuaks meieni ka objektiivne tõdemus, et Eesti julgeolek on just praegu tagatud kindlamini kui kunagi varem meie rahva ajaloos.
Siis aduksime, et diplomaatia, nagu ka riigikaitse alane töö, käib sihikindlalt päevast päeva ja siin oleme ühiselt saavutanud kordades rohkem kui sõjaeelse aja jooksul.
Ma olen enam kui veendunud, et Eesti Vabariigi loojad ja Tartu rahu sõlmijad ootavad meilt ainult üht: et me liiguksime edasi, et Eesti diplomaatia oleks loov ja paindlik, et me suudaksime vabaneda oma kinnismõtetest.
Kindlasti soovitavad nad meil, nagu alati diplomaatia puhul, pidada silmas, et Eesti sihiks saab olla oma kodanike vabaduse ja parema elu tagamine, mis — tõdegem — ei pruugi alati ühtida mõne muu, kindlasti intellektuaalselt huvitava ülesandega, nagu näiteks oma ajaloolise õiguse tõestamisega.
Iseseisvust ei määra ega kinnista ükski dokument ega sellele antud allkiri. Tõestagu seda väidet kas või seesama Tartu rahulepe, mis tõotas meile igavest rahu ja iseseisvust.
Täpselt niisamuti ei kinnista iseenesest meie demokraatlikku riigikorda meie põhiseadus. Kui me ise iga päev oma iseseisvust ei kinnista, vaid jääme lootma dokumentidele ja allkirjadele, siis jääb meie iseseisvus üksnes näiliseks.
Kui suhtume põhiseadusesse nagu mingisse paberisse, milles sätestatut võib järgida ja täita üksnes valikuliselt, siis jääb valikuliseks ka meie demokraatlik kord.
Eesti iseseisvus, meie omariiklus ei sõltu ühest või kahest ligi sajand tagasi alla kirjutatud dokumendist või sellest, kes neid tänapäeval tunnistab või mitte. NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigi Eesti Vabariigi iseseisvus ei ole vähem tegelik või kindel sel põhjusel, et mõni teine riik Tartu rahulepingut täna ei tunnusta.
Mu daamid ja härrad.
Kui räägime vaid lepingutest, siis garanteerivad Eesti omariiklust ja iseseisvust pigem need tuhanded ja tuhanded välislepingud ja seadused, mida me tunneme kui Eesti igapäevaelu korraldavat seaduslikku ruumi.
Kuid palju olulisemalt: meie iseseisvust ja omariiklust tagavad ülimuslik seadustest kinnipidamine ja kaaskodanike õiguste austamine, Eesti kui õigusriik.
Meie iseseisvuse tagatiseks on Eesti kaitsejõud ja politsei, päästeamet ja piirivalve, Eesti kaitseliit ja naiskodukaitse, meie koolid ja haridussüsteem, meie töötuskindlustus ja tervishoiusüsteem.
Eesti iseolemise tagatiseks on hästi toimiv riik, meie tark, terve ja eneseteadlik rahvas. Ja — nagu me oleme oma ajaloost õppinud — kõige aluseks on demokraatlik riigikord.
Kõike seda arvestades peame ühtlasi aduma, et Eesti Vabariigi positsioon maailmas on Tartu rahulepingu sõlmimisest möödunud 90 aastaga oluliselt muutunud.
Julgeoleku seisukohalt, millest ma juba rääkisin, võime tänu tihedale koostööle oma liitlaste ja partneritega tunda end kindlamalt kui eales varem.
Ent me oleme avatud ja seotud ka kõigis teistes valdkondades. Sellele ei pidanud suuresti endasse sulgunud eelmise sajandi Eesti tähelepanu pöörama.
Meie avatus teeb meid haavatavaks ja sõltuvaks teguritest, mida ei Eesti valitsus, Riigikogu ega tavakodanik kuidagi kontrollida ei saa. Ükski leping ei saa sätestada meie majanduslikku seisu, meie heaolu. Nii on see Eestis, aga ka Soomes, Hispaanias ja Suurbritannias.
Kui USAs Detroidi linnas hakkab Fordi autofirma kulutusi kokku tõmbama, siis mõjutab see kindlasti Fordile kuuluvat rootslaste Volvot. Ja sealtkaudu ka Saaremaa väikefirmat, mis toodab Volvo autodele elektrijuhtmeid.
Sellises avatud maailmas hakkama saamiseks tuleb meil tegeleda eneseharimise ja uute oskuste omandamisega. Avatud maailmas ei aita meid lepingud või juriidiliselt tõestatud õigus mõnes rahvusvahelises küsimuses. Avatud maailmas aitavad meid hoopis teadmised. Meid aitab valmisolek teha uusi asju või teha vanu asju teistmoodi.
See kõik kokku — meie truudus õigusriigile ja demokraatiale, meie tahe õppida ja muutusteks valmis olla — kindlustab igapäevase julgeoleku meis enestes.
Mu daamid ja härrad.
Teadusliku füüsika isa Isaac Newton kirjeldas oma saavutusi nõnda: “Mul oli võimalus pisut kaugemale näha, sest ma seisin hiiglaste õlgadel.”
Sellega andis ta mõista, et oma eelkäijate tööd tundmata poleks ta suutnud luua täiesti uut teadust, empiirilist ja teoreetilist füüsikat.
Ka meie peame tunnustama neid, kel jätkus julgust ja südikust võidelda suurte ohvrite hinnaga kätte Eesti Vabariik. Peame austama neid, kes suutsid seitsme nädala jooksul lõpetada sõja, fikseerida piirid ja välja kaubelda reparatsioonid.
Meil tuleb aga mõista Newtoni sõnu ka selles aspektis, et kui ta poleks ise üritanud kaugemale vaadata, kui ta oleks jäänud rahule eelnevate hiiglaste saavutustega, jäänuks füüsika veel mõneks ajaks varasemale poolteaduse ja uskumuste tasemele.
Ka meie seisame täna oma hiiglaste õlgadel. Jaan Tõnissoni valitsuse moodustatud läbirääkimiste delegatsioon koosseisus:
endine Eestimaa kubermangu komissar ja Eesti Vabariigi esimene välisminister Jaan Poska;
delegatsiooni liikmed: sõjaeelse Eesti Vabariigi tugevaim diplomaat, Asutava Kogu liige Ants Piip, Asutava Kogu liikmed Julius Seljamaa ja Mait Püüman ning kindralmajor Jaan Soots;
sõlmisid 1919. aasta detsembri ja 1920. aasta veebruari vahel peetud läbirääkimiste tulemusena meie riigi esimese välislepingu.
Nemad lõpetasid sõja. Nemad võimaldasid oma kaaskodanikel asuda Eesti Vabariigi rahumeelsele loomisele. Nemad võimaldasid meil 70 aastat hiljem asuda Eesti taastamisele ja uuesti ülesehitamisele.
Oma minevikusaavutustesse suhet otsides võiksime juhinduda ka teisest suurest füüsikust, Albert Einsteinist, kelle relatiivsusteooria märkis uut revolutsiooni alates Newtoni omaaegsest teadusrevolutsioonist.
Einstein ütles, tsiteerin:
„Iga päev tuletan ma endale sadu kordi meelde, et mu vaimne ja füüsiline elu sõltub teiste, nii elavate kui surnute, tööst. Ma pean pingutama, et anda omalt poolt sama palju, kui olen ise siiani saanud ja jätkuvalt saan.“
Meenutagem siis täna, mida siin Tartus 90 aastat tagasi saavutati. Ja pingutagem ise selsamal määral. Meie endi ja oma järeltulijate nimel.
Tänan!”
