Haridusreform Ameerika moodi
IGOR GRÄZIN:
„Et USA haridussüsteemis on midagi kapitaalselt valesti, seda ütles esimesena John Kennedy seoses Juri Gagarini kosmoselennuga 1961. a. President kinnitas, et saavutus sai teoks tänu sellele, et N Liidus oli kõrgel tasemel üldise massihariduse süsteem. Ning sellest tõdemusest tegid ameeriklased järelduse… paraku vaid paarikümneks aastaks.
Obama praegust haridusreformi indu tuleb igati mõista, kui arvestada, et nende tavalised koolid on oluliselt nigelamad Euroopa omadest, mille üle ka me ise suurt uhkust enam ei tunne…
Nii hea, kui on USA elitaarne kõrgharidus, niisama nigel on keskkooliharidus. Ülikoolilõpetanute kõrge taseme määrab see, kui kiiresti ja efektiivselt suudab ülikool oma esimesel kursusel läbi võtta materjali, mida tegelikult pidanuks õppima varem. USA ülikoolide andekaimad pedagoogid ja parimad erialainimesed õpetavad just esmakursuslasi. Keskpäraste õppejõudude jaoks jäetakse lihtsamad lõpukursused. Öeldu ei kehti väheste tippülikoolide kohta, kus juba vastuvõtt selekteerib riigi andekaimad noored välja.
Kuidas saab rahvas, kes on viinud inimesed Kuule, sünnitanud Microsofti ja leiutanud Pampersid, leppida põhihariduse uskumatult madala tasemega? Vastus: mis tal üle jääb!
Kas on Ameerikas vähegi arukat haridustegelast, kes usub, et Obama haridusideedest midagi välja tuleb? Muidugi mitte! Sest lollide õpetajate kasvu- ja taimelava on ülivõimsad õpetajate kutse- ja ametiühingud! Õpetaja vabastamine ja vallandamine on riigikoolides praktiliselt võimatu.
USA hariduse probleemid ja lahendused on imelihtsad ega vaja suurt mõistust. Küll aga poliitilist tahet ja julgust. Kuni riiki jääb alles pool tuhat ülikooli, kes teevad ära keskkoolide tegemata töö, jääb USA haridus mingil tasemel alles. Kuigi arstide ja arvutiinimeste otsustava osa moodustavad juba praegu hindud ja hiinlased.”
LAURI VAHTRE:
„Meil on võib-olla raske ette kujutadagi, mida tähendab üks haridusreform Ameerika moodi. Ameeriklased ei tea, kus ja mis tasemel midagi õpetatakse ning mille eest paber antakse. Barack Obama üritab selgust luua.
Ameeriklased on kõigepealt ameeriklased ja see avaldub ka Obama reformi edukultuslikus loosungis „Võidujooks tippu!”, millest ameerikalikumad on ehk vaid Coca-Cola ja Miki-Hiir. See on öeldud nentivalt, mitte vanaeuroopaliku üleolekuga. Teiseks on enamik USA osariike nii rahvaarvult kui ka pindalalt tunduvalt suuremad kui Eesti, nad on haridusküsimustes alati vägagi iseseisvad olnud (nagu muuski) ja nad on palju erinevamad, kui me siin arvama oleme harjunud.
Kõigi nende erinevuste juures jääb hariduse taseme tõstmise põhiprobleem samaks – kuidas koolitada häid õpetajaid, mil viisil neid halbadest eristada ja motiveerida. Selles võiksime ameeriklastega vabalt üksteise muredest vastastikku aru saada. Meie uute õppekavade puhul on juba kostnud kriitikat, et õpilastesse tahetakse endisel viisil hulgaliselt teadmisi valada, selle asemel et neid mõtlema ja seoseid nägema õpetada. Paraku saab mõtlemist ja seoste loomist õpetada vaid sellele, kellel on teadmisi, ja teatav osa teadmistest tuleb pähe õppida nagu ükskordüks või inglise keele ebareeglipärased tegusõnad – muud varianti pole.
Kuidas õpetada lapsi mõtlema? Kas nii, et lähen tahvli ette ja ütlen: „Vaadake, ma mõtlen praegu! Tehke järele!” Nii see asi ei käi. Universaalne juhend puudub, teadmiste elustamise oskus jääb igavesti õpetaja „musikaalsuse” ehk õpetajaande küsimuseks nii meil kui ka teisel pool Atlandit.
Jääb üle huviga jälgida, kuidas asuvad neid küsimusi lahendama ameeriklased, keda ei ole tarvis pimesi matkida, kuid kellelt on samas alati midagi õppida.”
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
