Jako Salla: Miks kuritegevus ometi ei kasva?
Igasugune vähenemine tundub küll masuaastasse sobivat, kuid kuritegude arvu vähenemises loogikat justkui pole. Inimesed peaks ju ometi muutuma vaesemaks, vihasemaks ja agressiivsemaks. Kui tööd pole, siis kuhu mujale hommikul ikka minna kui vargile? Kui depressioonis inimene vihastab, siis laseb ta ju ka rusikad käiku?
Aga maailm ning inimeste käitumine pole õnneks sedavõrd ühemõõtmelised. Võrreldavate andmete põhjal pole varguste arv kriminaalstatistika andmeil märkimisväärselt kasvanud, vägivallakuritegude arv on aga tublisti vähenenud.
Ühel või teisel moel puutume kõik kuritegevusega kokku. Kui midagi ei juhtu just meie endiga, siis mõjutab meid teiste saatus.
Kui 2008. aasta suvel pussitas Deniss Monogarov süüdistuse järgi Tammsaare pargis kaht noort meest, siis jätkus meedias mitmeks päevaks arutamist selle üle, kas Tammsaare park on ikka turvaline koht ning kas politsei peaks sinna rohkem patrulle suunama.
Sama diskussioon kordus neli kuud hiljem, kuid käsitles siis turvalisust teisel pool vanalinna, Schnelli tiigi ümbruses. Ilmselt jäävad just need kaks juhtumit ilmestama tapmiste statistikat 2009. aastal, mil sel põhjusel hukkus 69 inimest.
Need kaks 69st annavad meile aga väga eksliku pildi tapmistest tervikuna. Kuigi inimesi, kes kodust välja minnes igaks juhuks noa põue pistavad, leidub ehk rohkem, kui me teada tahaks, on nii traagiliselt lõppevaid võõraste tülisid avalikes kohtades väga vähe. Ehkki me ei tea, mida valge nokkmütsiga mees mõtles, kui ta hommikul kurika kaasa võttis, on tema veelgi suurem erand.
Eestis kipuvad inimesed tapma eelkõige oma kodus või külas olles ning ohvriteks on enamasti kas sugulased, pereliikmed või sõbrad ja tuttavad. Seega ei maksa kodust välja minekut karta, sest juhuslik vägivald avalikus kohas on Eestis harv nähtus. Kui sa oled aga mees, kes kipub alkoholiga liialdama, siis nii külla minnes kui ka koju jäädes tasub enda ja lähedaste turvalisusele rohkem tähelepanu pöörata ning kainet mõistust säilitada.
Keskmisest sagedamini hukkuvad tapmiste tagajärjel Eestis vene mehed, kes on varem koos oma tapjaga aega veetnud. Tühjast tekib tüli, siis rüselus, ühe kätte satub haamer või kööginuga, ning ongi kõik.
Meediakajastuse mõttes on tulemuseks vaid nupp ajaleheveerul. Ilmselt ei tekita need kahelauselised konstateeringud enamikus meis hirmu — ei iseenda ega lähedaste turvalisuse pärast, sest need sündmused lihtsalt ei puuduta meid. Küll aga võib meie arvamusi ning tajusid mõjutada meediakajastuse intensiivsus.
Soomlased uurisid mõni aasta tagasi kuritegevuse meediakajastuse, elanike hirmu ja kuritegevuse taseme seoseid. Leiti, et aastatega on kuritegevuse kajastamine meedias märgatavalt rohkenenud: näiteks jõuab vägivald üha sagedamini tabloidide esiküljele. Samal ajal suurenes ka elanike hirm kuriteo ohvriks langeda, kuigi tegelikult juhtus seda varasemast harvem. Seega oli inimestes meedia toel tekkinud hirm abstraktne ja sisuliselt põhjendamatu.
Ilmselt soosib meie sotsiaalne olukord praegu halbu uudiseid, ning kui neid ei tule, siis järeldatakse, et tegu on kiivas statistikaga. Võiks isegi öelda, et uudis kuritegevuse kasvust võetaks praegu soojalt vastu, kuna see vastab meie ootustele.
Kes ei usalda registreeritud kuritegevuse statistikat, võiks vaadata ohvriuuringuid, mis, tõsi küll, saavad meile kättesaadavaks vaid iga nelja-viie aasta tagant.
Statistikaameti andmed näitavad võrreldes varasemate uuringutega selgelt, et elu Eestis muutub aina turvalisemaks. Kui 2004. aastal ütles iga kolmas küsitlusele vastanu, et ta on 12 kuu jooksul mõne kuriteo ohvriks langenud, siis 2009. aastal vaid iga neljas. See on suur vähenemine, eriti kui arvestada, et ajavahemikul 1999 kuni 2004 oli langus vaid üks protsendipunkt.
2004. aasta ohvriuuringu tutvustustes rõõmustati, et 2/3 Eesti elanikest tunneb end pärast pimeda saabumist üksi oma elurajoonis liikudes turvaliselt, 1999. aastal oli selliseid inimesi olnud vaid 59 protsenti. 2009. aasta andmeil tundis end turvaliselt juba 72 protsenti inimestest. See on väga hea näitaja, kuigi see muutus ehk tagantjärele enam nii suur ei tundugi.
Ühelt poolt on turvatunde kasvu taga ilmselt ohvrikslangemiste madalam tase, kuid oma mõju võib olla ka politsei usaldusväärsusel: võrreldes eelmiste küsitlustega on paranenud elanikkonna usk sellesse, et politsei suudab nende kodukandis kuritegevust ohjeldada.
Kuritegevuse näitajate languse iseloomustamisel ei tohiks unustada ka seda, et meie stardipositsioon 1990ndate alguses oli (kriminaalse aktiivsuse poolest) võrreldes Lääne-Euroopaga väga halb. Kuritegevuse mõttes me ikka veel alles tsiviliseerume.
