Hispaania nurgake Tallinna vanalinnas
Neftali Peral on hariduselt hispaania filoloog ja hispaania keele õpetaja. „Kuigi loomulikult on ka üksikuid „sünnipäraseid talente”, ei piisa edukaks keeleõpetamiseks sellest, et räägitakse keelt emakeelena. À la teeme koos paellat, lobiseme ja saamegi keele selgeks. Räägin ka algajatega ainult hispaania keeles. Nõuab palju energiat, et panna inimesed kohe aru saama ja suhtlema, aga vaid harva on olnud vaja kasutada mõnd üksikut eesti- või venekeelset sõna. Me ei tee eraldi eesti ja vene emakeelega gruppe. Huvitavam on inimesi „segada”,” räägib ta.
Eesti-hispaania keele sõnaraamatud hindab Neftali Peral üsna kehvakesteks, seepärast kasutab ta keeletundides hispaania-vene ja hispaania-inglise sõnastikke. Hispaania majas on ka väike raamatupood, kus müüaksegi põhiliselt õppekirjandust, aga ka kokaraamatuid, loodusraamatuid, reisijuhte. Korraldatakse raamatuesitlusi, saab lehitseda Hispaania ajakirju.
„Hispaania keel oma rohkem kui 460 miljoni kõnelejaga on mandariini keele järel teine keel maailmas, aga pole traditsiooniline teaduskeel nagu inglise, saksa või prantsuse keel. Küll on see ajalooliselt rikka kultuuri ja kirjanduse keel.
Hispaania majas saab neljapäeviti ja reedeti tasuta vaadata Hispaania filme. Hispaania filmikunstist teatakse välismaal põhiliselt ju vaid kolme nime: Penelope Cruz, Antonio Banderas ja Pedro Almodóvar. Teenimatult vähem tuntakse Javier Bardemi, keda mina pean praegu üheks maailma parimaks näitlejaks.”
Mida me ei tea Hispaaniast?
Neftali Peral on kogenud, et eestlased teavad üldiselt Hispaaniat kui turismimaad, tunnevad hispaania muusikat ja Almodóvari, aga nii mõnigi ei oska öelda, kas Hispaania on vabariik või kuningriik. „Ununema kipub ka ajalooline tõik, et 20. sajandil valitses Hispaaniaski diktatuur. Erinevalt Eestist olid diktatuuri vastu võitlejad Hispaanias sotsialistid, anarhistid ja kommunistid, sest meie diktatuur oli fašistlik-katoliiklik. Kui 1930-ndatel oli Hispaanias demokraatlik vabariik, siis Franco ajal pandi ajalooline areng taas tagurpidi käima – asi, mida on Hispaanias varemgi ette tulnud. Hulgaliselt hispaanlasi elas eksiilis Prantsusmaal, Itaalias, Mehhikos – nt Hispaania demokraatlik valitsus oli eksiilis Mehhikos. Samas oli olukord Eestis ja Hispaanias teatud mõttes vastupidine – Hispaanias jälitati vasakpoolseid. Eksiilis elas näiteks Pablo Picasso, kes kuulus samuti kommunistlikku parteisse.
Hispaanias on inimesed praegugi küllalt teravalt jagunenud parem- ja vasakpoolseteks, vastandudes nii kompromissitult, et sageli on raske leida alust koostööks. Hispaania parlamendi debatid pole küll päris nii hullumeelsed kui Itaalias, aga kirglikke vastasseise puhkeb sealgi.
Hispaania kontekstis ei tohiks samastada ka separatiste ja terroriste. Separatism võib olla ka demokraatlik. Separatismi juured on tihti samuti Franco valitsusajas, kelle kohta võib liialdamata öelda, et ta represseeris kogu hispaania rahvast Hispaania igas nurgas eri põhjustel: vasakpoolseid, teiste keelte kõnelejaid näiteks Galiitsias ja Baskimaal, homoseksuaale, mustlasi, naisi...
Paraku on praegugi inimesi, kes nostalgitsevad isegi inkvisitsiooni järele, igatsedes tugevat katoliiklikku impeeriumi, kus kõik peaksid elama nagu hispaanlased – st nii nagu Kesk-Hispaanias, Madridis või Kastiilias. Aga õnneks pole nad enamuses. Hispaania on mitmekesine eri religioonide, ideoloogiate, mõttelaadide, keelte segu, mis kõik tervikut rikastavad.”
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
