Härmo Saarm: Süljelärakas Ergmale ja vana Ansip
Selle rosolje sekka mahtusid ka meie eliidi tippu kuuluvate poliitnäitlejate — peaminister Ansipi, president Ilvese ja parlamendi esinaise Ergma esinemised. Poliitnäitleja ei ole mahategev ütlemine, vaid mujal maailmas igapäevane termin tipp-poliitikute kohta. Miks? Sest nad peavad kasutama oma avaliku elu rollides paljusid samu näitlejatehnika võtteid, mida tavanäitlejadki. Üks teeb seda andekalt, teine vähem andekalt. Näiteks Tony Blair on väga andekas poliitnäitleja.
Kuidas selle aasta “esietendused” läksid?
Kui keegi esineb avalikkuse ees, siis esitavad minusugused norijad endale neli peamist küsimust: „miks?“, „milleks?“, „mida?“ ja „kuidas?“ Küsimus „kellele?“ on samuti tähtis, kuid sellega ei jõua täna tegeleda.
„Miksile“ on lihtne vastata. Poliitnäitlejad on avaliku elu tegelased, kelle ametikohustuste hulka kuulub avalik esinemine. See on seega minevikku suunatud küsimus.
Keerukas on vastata küsimustele „milleks ma esinen?“, „mida ütlen?“ ja „kuidas ma seda teen?“
„Milleks?“ on tulevikku suunatud küsimus. Aktiivne. Esineja tahab kuulajat/vaataja midagi tegema mõjutada. Cicerot laenates: ”…kumba me soovime — kas seda, et meie kõnet ainult talutavaks või ka imetlusväärseks peetakse?”
Andrus Ansip (Peaministri intervjuu 30.12.2009, ETV):
Ajakirjanik alustas intrigeerivalt, juhtides kohe alguses jutu skandaalile, milles Ansipit süüdistati riigireetmises. Peaminister vastas lihtsalt, soliidselt ja veenvalt. Edasi räägiti põhiliselt majandusküsimustest ja sisepoliitikast. Milline oli peaministri esinemise eesmärk? Ikka sama vana Ansip, järjekordne rahva rahustamine ilma ühegi konkreetse ettepanekuta, sest Eestil pidavat Euroopa silmis minema hästi. Kuid selline jutt ei aita iga seitsmendat inimest, kes praegu töötud on.
Need on ju ”…minu inimesed”, nagu laulusõnad ütlevad! Pole mõtet kritiseerida Savisaare “nailonjopede” aktsiooni, kui ise pole midagi paremat välja pakkunud. Pealegi on just Ansip süüdi eelmise aasta lõpus vastuvõetud lausa rumala riigieelarve parlamendis läbisurumises. See andis tavainimesele paariks kuuks täiesti vale informatsiooni eelseisvast olukorrast riigis.
Kui oled jama kokku keeranud, siis tunnista seda, aga ära süüdista kõiki teisi maailmas. Ansip on hea manipulaator, kes üldjuhul ei võta süüd omaks, vaid leiab süüdlase väljaspoolt. Samas varjab ta rahva eest olulist informatsiooni, ei vasta otseselt ajakirjaniku küsimusele ja üldistab nii negatiivseid kui positiivseid üksikuid situatsioone. Tundub, et kriisiolukorras lükkab partei just peaministri avalikkuse ette. Ja jälle kuuleme me telepastorlikku juttu raskustest, millest peab ise välja tulema.
„Kuidas?“ puhul tundub, et siin kasutab partei ära peaministri füüsilist omapära, kommet vaadata ajakirjanikule suurte ja liikumatute silmadega otse silma ja veeretada samal ajal kohati täiesti sisutut juttu. Nõrgem ajakirjanik kaotab küsimisvõime. Samas ei mõju selline esinemine televaatajale veenvalt, sest vaataja näeb paratamatult rääkija esinemispinget (suur- ja keskplaan), teatud krampi jne.
Reegel on, et kui esineja ei paku omalt poolt ühtegi emotsiooni, siis ei saa ta ka vaatajalt midagi vastu. Teles otsime emotsioone silmadest. Peaministri puhul suhtlemismärkide vahetust lihtsalt ei toimu! Muide, kui Ansipi intervjuud ainult kuulata, on lugu hoopis veenvam.
Kui Ansip suudaks vastava treeningu abil oma hüpnotiseerivat pilku veidigi liikuvamaks teha (silmad naeratama?), oleks ta tulevikus ka Brüsselis tegija. Intellektuaalselt on ta ju paljudest meie poliitnäitlejatest peajagu üle. Suurepärane positiivne näide oli tema esinemine Hando Runnelist pajatavas saates ühel pühapäevahommikul.
Toomas Hendrik Ilves (Vabariigi Presidendi uusaastatervitus 31.12.2009, ETV:
Esimene mulje — soliidne, rahulik, veidi karm, huvitav pildiline taust.
Milline oli presidendi esinemise eesmärk? Rahustada kuulajaid, sest vakshaaval hakkab “valgemaks minema” ja ta tänab alamaid, et need pole veel mässama hakanud (enam kui 100 000 töötut on Eestile karm katsumus)? Samas võtab ta poliitikutelt vastutuse tänase olukorra eest. Tavainimene küsib kohe, et kes siis veel? Siin oleks küll pidanud tõe välja ütlema ja asjad paika panema: härrased, hakake ometi tööle, ärge kiskuge erinevatesse nurkadesse nagu haug, luik ja vähk tuntud valmis. Olukord läheb ju veel hullemaks.
Esinemise peamine sõnum oli kutsuda üles headusele, koostegemisele, üksteise aitamisele jne. Kogu tekst oli poeetiline, presidendi kohta isegi ilutsev. Kõne “pehme” tekst oleks nagu tahtnud rõhutada, et me kõik oleme võrdsed ja president ei ole mingi kõrgest soost valtseja, vaid rahvale lähedal olev inimene. Kusjuures tegelikult teab tavakodanik, et just temal on maailmas toimuva kohta tohutult enam informatsiooni kui meil ülejäänutel. See paistis suurepäraselt välja enne jõule antud pikemas intervjuus välispoliitilistes küsimustes.
Aastavahetusel suunas punane kikilips meie tähelepanu presidendi suule, kuid ka selles olukorras ei vedanud diktsioon alt. Samas tundus esinemine teksti formaalse mahalugemisena. Pause polnud, erinevad lõigud olid võrdväärsete rõhkudega jne. Teksti tuleb rääkida, mitte lugeda! Aidanud oleks kasvõi mõni viide isiklikule seotusele probleemiga või kasvõi hetkeline peast rääkimine, milleks meie president kindlasti võimeline on.
Ene Ergma (riigikogu esimehe uusaastatervitus, 01.01.2010, ETV):
Ei midagi uut. „Rahunege, sest kogu maailmas on olukord kehv!“ Kui esineja oleks alustanud vabandusega selle eest, et Riigikogu aasta tagasi nii rumala eelarve vastu võttis, oleks uusaastasoov olnud veenev. Huvitav ja intrigeeriv algus oli käest lastud ja kõik järgnev oli juba formaalne, seega igav.
Ilvese ja Ergma kõnede kirjutajate käekiri on täiesti erinev ja paneb tahes-tahtmata võrdlema, kumb on professionaalsem.
Karuteene Ergmale tegid aga ETV võttegrupi toimetaja, režisöör ja operaator. Kuidas on võimalik, et vähese teleesinemiskogemusega auväärsel daamil lastakse tulla kahe uksepiida vahele, seista seal kramplikult käed külgedel ja teksti ilutsevalt maha lugeda. Käib küll!?
Kas vasakul, üleval servas olev seinakell, mis märkis ära iga duubli alustamise kellaaja, oli ka juhus? Sellise süljepläraka võib muidugi operaatori kaela ajada. Hea seegi, nüüd saab tükk aega seda jama tulevastele operaatoritele näidata. Piinlik oli! Ja ärge hakake rääkima, et ei olnud aega!
