Ants Tammar: Jõulunaine, mees ja lastekaitse
Juba paar-kolm aastat tagasi andis Jõulumehe tegevus paljudele palju kõneainet. Arutluste tulemusena jõuti mõistmisele, et Jõulumees ei tohi last põlvele võtta ja käed hoidku ka taskus – pea silitamine on juba lapse ahistamine.
Eesti arengus oleme jõudnud märkimisväärse tulemuseni: kõikjal, kõiges ja kõigiga peab olema ettevaatlik. Lisaks seagripi ohule on nüüd ka pedofiilia oht. Sellepärast ongi vajalik, et naised kiiresti habeme ette saaksid. On ju oluline, et naised võtaksid enda kanda ka Jõulumehe rolli, kuigi mõne naise kohta öeldakse, et võrgutab poisse. Ikkagi parim variant – annab kommi ja valmistab oma võludega poisi iseseisvaks eluks ette.
On olemas ka teine lahendus. Vanadekodudes on pool pimedaid vanu mehi, keda igavus tapab. On ikkagi mehed, aga juba ohutud ning saavad jõulukuul Jõuluvanana kellelegi vajalik olla, kuigi hästi ei kuule, näe ja ei saa aru. Aga ikkagi elav hing ning vähemalt varuvariant kui naine Jõulunaisena streikima hakkab.
Aga nüüd jõuan kõige hullema teemani: mees ja lastekaitse. Praeguses eluolus käsitleda seda teemat on nagu kõndimine libedal jääl. Aga see on põnev ettevõtmine.
Kui ma ütlesin Delfi ajakirjanikule, et Hanson heidab varju kõigile lastega töötavatele meestele, siis sai sellest ütlemisest artikli pealkiri. Mitmed artikli lugejad õnnistasid mind sapiste repliikidega. Üks kommenteerija teatas: „Normaalselt soorolliga arenenud mees ei „töötagi“ võhivõõraste lastega, vaid pühendub perekonnale ja eelkõige oma lastele. Lastekaitsealane vabatahtlik töö on olnud iidsetest aegadest naiste pärusmaa.“
Olen lastekaitsega seotud 22 aastat ja alles nüüd sain teada, et olen ühiskonnale ohtlik ja peaksin mõne asja ka ära lõikama. Hilja. Mul on perekond ja omad lapsed, keda armastan. Oi, jällegi kasutasin vist ebasobivat sõna. Arvatavasti ei tohi isad oma lastest rääkides kasutada sõna „armastan“, sest sellel aastal on mitu isa oma tütart julmalt „armastanud“. Nii et hea kõlaga ja sisuga sõnad võivad ühiskonnas järsku halbu mõtteid ja seoseid tekitada. Peab sõnade kasutamisel ettevaatlik olema, et kahtlusi ja kahtlustamisi ei tekiks.
Lähiminevikus, 21 aastat tagasi, lastekaitse ärkamisajal olid just mehised mehed need, kes naiste mahitusel ja innustamisel asutasid lastekaitseorganisatsioone ja tegid vabatahtlikku lastekaitsetööd. Nüüd tuleb siis ajalugu ümber hinnata ning naised peavad pattu kahetsema, et tõukasid mehe lastekaitsesse ehk eksiteele. Usalduse kuritarvitamine vajab kättemaksu. Igaks juhuks kõigile lastega töötavatele meestele. Artiklite kommentaaridest selgub, et karistussalkadesse koondunud sajad inimesed soovivad lasteasutused meestest tühjaks rookida ja lastekaitses suurpuhastust teha.
Esimesed tulemused on juba olemas. Olin lastekaitseteemalisel seminaril, kus umbes viiekümne osaleja seas oli kolm meest. On juba võimukaid naisi, kes tegutsevad lastekaitses nii, nagu kardaksid kaotada polkovnikupagunid. Varsti tekib olukord, kus meestel pole asja lastekaitses, ja kes end sellega sidunud, on ühiskonnas omamoodi veidrik. Harjutatakse mõttega, et lapsed on ainult naiste omand.
Targad mehed Toompeal taipasid juba 2004. aastal, et lastekaitsest tuleb igaks juhuks distantseeruda, sest varem või hiljem tekivad jamad ja skandaalid. Nimelt oli 2004. aastal riigikogu suures saalis riiklikult tähtsa küsimusena arutlusel lastekaitse olukord Eestis. Nägin hõredat riigikogu saali, kus vähesed mehed osalesid tähtsal arutelul. Sellega anti märku, et lastega seotu ongi naiste mure ning lastekaitse Toompeal meeste lõksus. Tean, et seal on võimukaid naisi, aga vist mitte nii võimukad ja võimekad, et suudaksid mehi lastega ära rikkuda nagu see oli lastekaitse ärkamise ajal, 1988. aastal.
Pean siiski nentima, et Toompeal on siiski mõni mees, kes ei ole lastekaitse suhtes ükskõikne. Näiteks sotsiaalkomisjoni esimees, kes üritab paljude aastate järel lastekaitse temaatika uuesti suurde saali viia. Aga kohe, kui hakkas lastekaitset torkima, puhkesid Eestis pedofiilia skandaalid. Ei arvestanud varasemate kolleegide elutarkust, kogemusi ja hoiatusi. Loomulikult ei jätnud all Toompea ehk rahvas noorte meeste erakonda hammustamata ja räsimata igasuguste süüdistustega. Artiklite kommentaare ei peaks tõsiselt võtma, aga demokraatlikus riigis peab ju rahva arvamust kuulama. Ja suurem osa arvamustest olid sellised: mehed, hoidke end lastest eemale!
Sagedasti saan murelikke kirju ja telefoni kõnesid, kus kurdetakse, et lapse ema ei lase endisel abikaasal või elukaaslasel lapsega kohtuda. Kui enne jäi fantaasialend keeldumiste põhjuste väljamõtlemisel kesiseks või ammendus, siis pedofiilia skandaalid andsid inspiratsiooni juurde. Nüüd on põhjuste reas uus täiendus: „Ei saa! Äkki ahistad last!?“
Kunagi kirjutas üks väike tüdruk luuletuse: Mu kallis isa/on väga visa./Ta kommigi toob,/hea tuju ta loo./Hüppan talle sülle,/armas ta mulle. Sellised luuread sellel jõulukuul ei sobi vist Jõulunaisele lugeda. See võib tekitada vastakaid tundeid ja kedagi haavata. Eriti nüüd skisofreenilisel ajal, kus kõikjal, kõiges ja kõiki peab kahtlustama.
