Marek Strandberg: Poliitika kui tehnoloogia
Nüüd aga õnnest ja ühiskonna edenemisest. Minu arusaama kohaselt ei ole ühiskonna õnn seotud mitte valimissüsteemiga, vaid inimese vabaduste ja nende tagatusega. Vaba ja loov kodanik on pigem siiski õnnelik kui mitte. Arengu aluseks ei ole mitte valimissüsteemid või poliitiliste seisukohtade esitamise viisid vaid ikkagi mõjukad ideed ning kontseptsioonid.
Da Vinci, Newtoni, Darwini, Maxwelli või Einsteini ideedel pole nendeaegsete poliitiliste süsteemidega suurt mingit pistmist. Häid ideid juhtub ette tulema ka sootuks valmissüsteemita riikides. Vernadski Nõukogude Venes või siis Heisenberg Saksamaal. Nende ideed on olnud mõjukad valimissüsteemist või poliitilisest süsteemist sõltumatult.
Nii mõjutab ühiskonna haridustase ja õppimisvõime ning valmidus uuendusteks õnne saabumist kindlasti rohkem kui valmissüsteem või parlamendi kui esindusorgani ülesehitus.
Teaduse rolliks on siiani olnud lahenduste pakkumine erinevatele probleemidele ning ühiskondade ja poliitiliste süsteemide vabaduseks ja õiguseks on olnud neid lahendusi kõrvale heita. See on hetkel ehk suuremaks probleemiks õnneliku arengu teel kui poliitilise masinavärgi ülesehitus.
Eks hinnake ise, kas vananevas ühiskonnas tehakse pigem uuendus- või vanameelseid otsuseid. See on aga meie tänane reaalsus. Tasakaaluliselt arenevast Eesti populatsioonist, kus iga 10 naise kohta võiks olla 21 last, oleme üksjagu kaugel.
Oluline on mõistagi vahetu võimu võtete sisseviimine esindusvõimu tegemistesse. Kasvõi näiteks rahvahääletuste juurutamine kohalikes omavalitustes, mis oleks heaks demokraatia kooliks igatahes.
Poliitika on lõppkokkuvõttes, mistahes avaldumisvormi korral, võimu kontsentreerimise ja kasutamise tehnoloogia. Poliitika loomus ei muutu ka juhul, kui me muistsete germaani hõimude või ameerika põlisrahvaste otsustamistava korrutame läbi interneti ja ID-kaardiga.
Juba valgustusfilosoof Rousseau teadis, et teaduse ja kunstide areng on põhjustanud moraalse allakäigu. Tema ideaaliks oli tagasiminek loodusse kui ka teadmine, et parim juhtimisviis on alati rahvakoosolek. Nii see päris läinud ei ole, nagu nüüd teame. Rousseau oli ka veendunud, et inimese kätes on komme lasta kõigel untsu minna.
Temalt oleme pärinud ka sõnaühendi "Ühiskondlik lepe", nagu ka teadmise, et aeg-ajalt tuleks võimusüsteeme pidevalt ümber teha. Ütleme nii, et ma ei ole Rousseau romantilise kaldega ideede tuline pooldaja, kuid aeg-ajalt on neil ideedel periooditi komme taas ja taas osale rahvast meeldima hakata. Esimene kord oli mäletatavasti Prantsuse revolutsioon 18. sajandi lõpul.
Julgen arvata, et ei ole olemas üht head poliitilist süsteemi ja sellega seotud valmiskorraldust. On demokraatia, mis on loomult poliitiliste süsteemide supp või segu. Seda demokraatlikku protsessi on aga tõesti põhjust hoida võimalikult mitmekesisena...seda mitte lammutades ja selle asemel midagi uut ehitades, vaid seda erinevates nüanssides ja suundades mitmekesisemaks muutes.
Näiteks suunas, mille nimeks on kohalikud rahvahääletused, mis ei tähenda olemasoleva süsteemi muutmist, vaid täiendamist. Öelda, et keegi teab täiusliku õnneni viivat valmissüsteemi, ei kosta usutavana. Õnnelikumaks saab meid teha järk-järgult mitmekeseisemaks tehtav poliitiline süsteem, kus erinevad demokraatia avaldumisvormid on omavahel tasakaalus.
Vali parlamenti, kuidas tahad, on ikkagi tegu esindusvõimuga, mida peab mitmekesises demokraatias tasakaalustama nii osalustegevusega kui vahetu demokraatia vahenditega
Ühe esindusmehhanismi asendamine teisega viib paratamatult sinnamaani, et tulevikus saame lugeda samalaadset artiklit, mille pealkiri on näiteks "Võrgupiraatide ärastatud Eesti. Kuidas edasi?"
Loodust ei hoia liikumas ja toimimas mitte vähesed kindlad ja õiged liigid, vaid ennekõike mitmekesisus. Sama kehtib ka poliitilise ökosüsteemi ja otsuste kohta. Rohkem tegevusrikkust!
Minu isiklik arvamus on ka selles, et vahetumat võimu on võimalik rakendada rahulikes oludes. Oludes, kus energiakasutus ei ole nii arulagedalt suur nagu see täna on Eestis.
