Ent mitte üksi tuumajaam, vaid ka näiteks Saaremaa sild või fosforiidikaevandus on ju ohtlikud. Eestis pole praegu majanduspoliitilisel ja ökoloogilisel teadvusel sellist pinnast, millest võrsuvates strateegilistes valikutes võiks kindel olla.

Ohutu valik, aga ohtlik tagajärg
Eestis on pika etteulatuva mõjuga ettevõtete juures reeglipäraselt ilmnenud rängad ettevalmistusvead. Väike-Maarja raipehävitustehas lennutas kuude kaupa kahjulikku ollust ja reostas ümbruskonda, sest saasta kinnipüüdmiseks mõeldud filtrit ei saadud tööle. Kunda puitmassitehases vajus ohtlikku ainet täis mahuti kokku. Hea, et Jõhvi vangla hakkas oma kohalt ära ujuma juba enne asustamist. Rikkis võidusamba vigadest rääkimata. Ka viie jõukaima riigi hulka kulgemise valearvestused on praegu igaühele isiklikult tunda.

Tuumajaama puhul leiavad ennetamata vead viivitamatut kajastamist rahvusvahelises meedias. Sealt tulev surve teeb projekti paremal juhul poole kallimaks, kui kavandatud, halvemal juhul seiskab projekti ja tähendab miljardeid mahavisatud raha. 

Tuumajaama keerukuse ning otseste ja kaudsete mõjudega arvestav eeltöö eeldab pikema aja kestel paika loksunud tööstuskultuuri. Erakordsete ja ainulaadsete projektide ettevalmistamisel pole formaalse vastutuse määramise ega eeskirjadega midagi teha. Üksik inimene ega formaalne rühm ei suuda tähele panna ega ette näha kõiki võimalikke nüansse. Vaja on üldiselt omaks võetud ja tunnustatud pidepunkte, mille suhtes iga asjaosaline saab isiklikult järeldada, kas protsess kulgeb rahuldavalt või kisub rappa. Mitte väheste aastate, vaid põlvkondade vältel välja kujunenud käitumisviisid = tööstustraditsioonid annavad asjatundjatele julguse, tahte ja kohustuse ebakõladele reageerida. Loomulikult ka õiguse nõuda, et projekt mängitaks erapooletult mitu korda läbi.

Esmatähtis oskus on laveerimine
Uuel iseseisvusajal on Eesti tööstus olnud kultuuriliselt vastandlike jõudude lükata-tõmmata. Kooli läheb inimene ajakirjandusest saadud ameerikaliku teadmisega, et ainult tulemus loeb. Samas püüavad koolis kasutatavate Ameerika õpikute autorid igati leevendada tulemuskesksuse mantrat ning suunata õppureid protsesse ja detaile Jaapani moel väärtustama. Kooli lõpetanud spetsialist satub tavaliselt sakslaslikult meistriväärikust hindavate kolleegide keskele, kelle ülemus on tõenäoliselt oma töösse sisse elanud Prantsuse insenerikoolist lähtuva Nõukogude malli järgi. Nõustajad, konsultandid ja inspektorid soovitavad järgida Briti joont. Kogu see virvarr peab toimima tasakaalu, võrdsust ja koostööd väärtustavatele põhjamaistele omanikele kuuluvas ettevõttes.
Pole tähtis, kas meie tööstus joondub Saksa, Vene, Prantsuse, Jaapani, põhjamaise või mõne muu põhimõtte järgi. (Ameerika ja Briti malli järgimiseks on Eesti liiga väike.) Tähtis on, et valitseb olukord, kus karjääriks on vaja tegutseda ühest põhimõttest lähtudes, tulemuseks teisest, vangla vältimiseks kolmandast, kaastöölistega konfliktist hoidumiseks neljandast ja koolis hea hinde saamiseks viiendast. Tööstusspetsialist kulutab sellistes oludes oma tähelepanu laveerimisele, mistõttu vastutusrikkad ülesanded täidetakse üle jala.

Praegu võib täheldada Briti ja Ameerika malli kohast invasiooni, mis minu arust on piiratud ressursside ja sotsiaalse puhvriga Eesti-sugusel maal jätkusuutmatu. Nende juurutamispüüd tähendab segaduse jätku ka järgneva paari-kolme aastakümne vältel.

Eestis on vaid üksikuid tootlikke struktuure, mille kultuur on praeguseks juba küps ning kus kõrvalised asjaolud missiooni ei takista. Kuid need vähesed on nagu isoleeritud rakukesed suures lombis. 

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.