Ilmar-Erik Aavakivi: Maksustagem luksusautod!
Pingelise eelarve tingimustes riik justkui nuputab pingsalt, mille arvel riigikassat täita. Samas näib sel kõigel dogmaatiline maik juures olevat ja tulumaksu kui „püha lehma“ ei puuduta keegi. Hea küll, leiutame siis uusi makse. Maksustame edevuse!
Maksustamisel on esmaseks juhtnööriks põhiseaduse § 10, mille kohaselt on Eesti sotsiaalne õigusriik. See tähendab, et kehtestatavad maksud peavad vastama sotsiaalse õigluse põhimõttele. Praegu oleme olukorras, kus ühed kihutavad enda ülisuurte luksusautodega ja teistel ei jätku raha, et ennast terveks ravida. Sellises olukorras oleks luksusautode maks sotsiaalselt õiglane ja põhiseadusega kooskõlas.
ARK-s on 1. oktoobri 2009. aasta seisuga arvel 546 000 sõiduautot. Neist erasõidukiteks loetakse 395 000. On alust arvata, et mitte-erasõidukiteks loetavatest sõiduautodest enamik on äriühingute arvel liisingusse võetud võimsa mootoriga sedaanid, džiibid ja limusiinid.
Lähtugem eeldusest, et mitte-erasõidukite arv on ligikaudu võrdne „luksusautona“ kvalifitseeruvate sõiduautode arvuga ja just viimased tuleks maksustada. See teeks ligikaudu 151 000 potentsiaalset maksustamise objekti.
Kui maksustamine toimuks mootori töömahu järgi, siis võiks piir olla näiteks 2 liitrit. Iga „piirmäära“ ületava kuupsentimeetri võiks maksustada näiteks 1 krooniga kalendrikuus.
Eeldusel, et nende 151 000 sõiduki mootori töömaht ületab selle piiri keskmiselt 500 kuupsentimeetri võrra, oleks igakuine maksutulu 75,5 miljonit krooni. See teeb aastas 906 miljonit krooni. Isegi kui nende eeldustega poole võrra mööda paneme, on maksutulu 38 miljonit krooni kuus ja 453 miljonit krooni aastas. Pole paha! Seda summat võiks kasutada eelkõige teede korrashoiuks ja rajamiseks, ühistranspordi arendamiseks ja doteerimiseks vms.
Ülisuure sõiduauto kasutamisel isiklikeks või ärisõitudeks ei ole reeglina mingit praktilist põhjendust. Tegemist on puhtakujulise ego demonstratsiooniga. Need, kel on soovi seda näidata, peaksid kandma vastavat sotsiaalset vastutust.
Praegusel juhul on aga vastupidi. Ülisuurte sõiduautodega ülbitsejad käituvad tihti ajuinvaliididena ja pargivad invaliidide kohtadel, ületavad punase tulega ristmikke, ületavad kiirust jne. Teisisõnu käituvad need inimesed sageli, nagu nad oleks ülejäänud ühiskonnast paremad ja võrdsemad. Vajaliku enesetunde annab neile sealjuures „tegija“ auto. Oleks aeg sellele vastavalt ka rahakoti raudu avada.
Juba aasta pärast oleks luksusautode maksust laekunud piisavad summad, et ühistransport paremini käima saada ja teed paremasse korda viia.
Järgmisena võiks maksustada näiteks üle 10 aasta vanused sõidukid kui keskkonda liigselt reostavad. Siis oleks aeglaseid, kuid keskkonnavaenulikke ja liiklusohtlikke sõidukeid üsna varsti vähem liikvel ja luksusauto maksu maksvad „tegijad“ saaksid rohkem oma plekkiludustega silma paista ning parematel-puhtamatel teedel sõita.
