Lugemata raamatud kutsuvad duellile

Viibisin möödunud suve parimad päevad üksildasel atollil nimega Hiiumaa. Kes ei usu, et tegemist on atolliga, katsugu läbida džunglid saarekese südames, toita ära kõik sealsed parmud, sääsed ja põdrakärbsed, ning pilt on selge – atoll mis atoll, kalurikülad sõõrjalt rannikul, keskel tühjus ja maailma lõpp. Sõltumatud Prantsuse laborid on ammuilma tõestanud, et puhkus alandab hirmuäratava kiirusega IQ-d. Paar nädalat päikese käes vedelemist ja õnnetu kontoriametnik avastab tööpostile naastes, et klaviatuuri kasutamisega tekib raskusi, võõrsõnad ei taha meelde tulla ja kolmandasse klassi astuva tütre töövihiku lünktestid käivad mäekõrguselt üle jõu.

Pila kirjanduse ja iseenda üle

Selle kõige ennetamiseks tuulasin ämmamamma Loomingu Raamatukogu riiulis ja lugesin läbi mõned õpetlikud kirjatükid. Näiteks prantsuse kirjandusloolase ja koolipapa Pierre Bayardi üksikasjalised juhised sellest, kuidas rääkida raamatutest, mida me lugenud pole. Tekkis küll kange kiusatus raamat läbi lugemata jätta, kuid ometi igal võimalusel teemast kõnelda, autori arvamisi tsiteerida ja kõigile soovitada. Aga päevad olid suviselt pikad ja laisad ning pehmekaaneline üllitis piisavalt õhuke ning väga praktiline kärbeste ja herilaste laksimiseks. Nii saigi kaantevahelisest labürindist kogemata läbi uidatud. 

Mul on prantslaste huumoriga alati probleeme olnud – kui lapsepõlves nähtud 70-ndate komöödiad välja arvata. Aga Bayardi intellektuaalne ja hillitsetud pila kohustusliku kirjanduse ja iseenda (kui kirjanduse õppejõu) üle pani muigama küll. Paljulugenud mehe iroonilised näpunäited selle kohta, kuidas vältida liiglugemist, isegi raamatute lugemist in corpore, aga ikkagi püsida akadeemilises seltskonnas reel, kirjandusteemadel vabalt diskuteerida, kirjutada lugemata teostest esseid ja arvustusi ning ikkagi veel auditooriumi eest või õhtusöögilauast täiesti elusana lahkuda. Vähe sellest, et sain Bayardi raamatust ammendava sisukokkuvõtte mitmest surematust klassikalisest romaanist, mida mina ega autor (väidetavasti) lugenud ei olnud, värskendas see äraspidine essee isu terve virn pakse ja põhjalikke köiteid ette võtta.

Raske öelda, kas idee selline reklaamina toimiv antireklaam kirjutada tuli Pariisi kirjandusprofessoril tüdimusest oma lolle ja lugemisvõimetuid üliõpilasi valguse poole tümitades või lihtsalt iseendale paradoksaalseid mõtlemisülesandeid välja nuputades, aga tulemus on igal juhul nauditav.

Vahel aitab tehnika

Ise kirjutasin omal muinsel nõukaajal lõpueksami proovikirjandi Dostojevskist ühe Soome televisioonist VHS-i lindistatud BBC kirjandussaate põhjal, suure vene klassiku ühtegi teost lugemata. Ning paar klassikirjandit suisa välja mõeldud autoritest, keda väitsin end inglises lugenud olevat. Leidus jultumust neid õhust ja tolmust tehtud moderniste isegi tsiteerida. Internetti ju veel ei eksisteerinud ja võõrkeelset kirjandust sai raamatukogudest kätte poole näpuotsaga – umbluu võis karistamatult võidutseda. Ei saa väita, et ma nüüd selle kõige üle kuigivõrd uhke oleksin.

Praegu lesivad mu lugemislaual, vanni serval ja ümber sängi Dostojevski „Ülestähendusi põranda alt”, Bo Carpelani „Suve varjud”, kolm-neli eesti noorte luuletajate uut üllitist, Mika Waltari „Aiotko kirjailijaksi”, Umberto Eco „La Misteriosa Fiamma della Regina Loana”, Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetus” ning Ants Viirese ja Elle Vunderi koostatud „Eesti rahvakultuur”. Kõik need hääd raamatud edenevad mul piinlikult aeglaselt ja rehabiliteerumine inimeseks võtab veel mitu taassündi. Kuigi olen juba ammu loobunud teleka vahtimisest, tühiste inimestega suhtlemisest, klubides aelemisest ja rämpsajakirjanduse tudeerimisest, on aega endiselt vähe – hingamine, taevasse vahtimine ja lapse kasvamise kahina kuulatamine täidavad liiga suure osa mu päevadest. Ja olgu Maailma Arhitekt selle eest tänatud!

P.S. Proovige Bayardi kladet ka enda peal! Sest see ei võta, vaid annab aega!

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest