Oma mälestustes kirjutab Ševardnadze, et samal ajal, kui Gorbatšov oli Nobeli rahupreemiat vastu võtmas, seisis tema Nõukogude Liidu rahvasaadikute ees ja kaitses seda poliitikat, mille eest Gorbatšov preemia sai. Intervjuus Raadio Vaba Euroopale ütles Ševardnadze, et kui Gorbatšov oleks paar sõnagi tema eest kostnud, oleks temagi Nobeli rahupreemia saanud, vahendab Kansan Uutiset.

„Olin sel ajal heas töökonditsioonis. Maailm oli mind tundma ja usaldama õppinud ning Gorbatšovile see ei meeldinud. Nobeli rahupreemiat oli varemgi kahele isikule antud ja nii oleks võidud teha Nõukogude Liiduski,” pihtis Ševardnadze oma tundeid.

Ševardnadze sõnul tõusis küsimus Saksamaade ühinemisest esile juba 1985. aasta juulis, kui kohtusid esimest korda Gorbatšov ja Saksamaa Liitvabariigi välisminister Hans-Dietrich Genscher.

Ševardnadze sõnul oli Gorbatšovi seisukoht siiski ebaselge ja ta vältis sel teemal rääkimist.

Saksamaa ühinemises lepiti Ševardnadze väitel kokku 1990. aasta veebruaris, kolm kuud pärast Berliini müüri langemist. Seda tehti Kanada pealinnas Ottawas peetud NATO ja Varssavi lepingu organisatsiooni välisministrite kohtumisel.

Ševardnadzelt küsis Gorbatšovi seisukohta USA riigisekretär James Baker. Ševardnadze väidab, et polnud teemat Gorbatšoviga arutanudki ja tal tuli Moskvasse helistada.

„Tead mis, Eduard? Varem või hiljem tuleb see asi ära otsustada. On parem, kui me ei venita, kui ei taha probleeme tekitada,” vastas Gorbatšov.