Antonio Diaz: Hevimetallipalavik
Võib-olla on sellel pistmist külmade talvede ja pika pimedusajaga. Võib-olla on aga metali juurtes ja ajaloos midagi enamat kui nahksete riiete ja päikeseprillidega tegelased, kes vehivad pikkade juustega ja joovad ämbrite kaupa õlut. Mõned seda laadi märksõnad on heavy metal’ist rääkides siiski tõesed – tegemist on äärmiselt teatraalse žanriga, mille helitugevus on “valjem kui põrgu” (nagu ütleb ansambel Manowar) ja mille kohustuslik osa on kitarride distortion-kõla. Kuigi on tõsi, et metalit peetakse peamiselt matšomuusikaks, on tippu tõusnud siiski ka mõned naisansamblid, näiteks Ameerikast pärit Vixen või The Donnas.
Varajased aastad
On üllatav (ja kurb), et kuigi heavy metal tekkis peaaegu nelja aastakümne eest, peab suurem osa tõsistest fännidest oma lemmikuteks selle voolu esimesi legendaarseid ansambleid. Raske rocki sünnimaa on eelkõige Inglismaa. Seal tuli 1968. aastal kokku Led Zeppelin, kes patustas ka selliste stiilidega nagu bluus, folk, kantri, soul ja koguni reggae. Tulemus oli hämmastav: Jimmy Page paistis silma lõikavate kitarririffidega, John Bonham (kes suri 1980) suurepärase trummimänguga ja Robert Plant planeedi seksikaima lauljana, kes liikus kassilikult mööda lava, püksid iga hetk rebenemas. Samal aastal ilmusid Inglismaal lavale ka Deep Purple, mille muusikas oli tunda progressiivse rocki mõjutusi, ja Black Sabbath, kes tõi metalmuusikasse tumedama poole koos hirmu tekitavate laulutekstidega, mida laulja Ozzy Osbourne alati haaravalt esitas (viimasel ajal näeb teda ja tema veidrat perekonda MTV saatesarjas...).
Aasta hiljem alustas ansambel, mille liikmeid peavad paljud metali jumalateks: Judas Priest. See Inglise bänd, mille asutas kitarrist K. K. Downing, rikkus oma suhtumise ja muusikastiiliga kehtivaid tavasid, jättes kõrvale bluusi mõjud ning otsides karmimat, isikupärasemat kõla. Vokalist Rob Halfordist sai tänu kõrgehäälsele karjumisele üks kõikide aegade parim metalilaulja.
1975. aastal sündis veel üks kõikide aegade hiilgavamaid Briti metalbände, bassimängija Steve Harrise loodud Iron Maiden. Peale võlujõuliste kitarririffide ja suurepärase arranžeerimisoskuse tegi bändi kuulsaks ka arvatavasti parim frontman maailma heavy metal’is – Bruce Dickinson. 1985. aastal andis Iron Maiden välja topeltalbumi “Live After Death”, mida paljud peavad metali kõikide aegade parimaks live-plaadiks. Ansambel tegutseb endiselt, olles rohkem “elus” kui kunagi varem ja müües välja staadione terves maailmas.
Ameerika bändid, nagu Van Halen, Aerosmith, Kiss või Alice Cooper hakkasid ruttu kopeerima seda, mida Atlandi taga tehti. Kiss sai kiiresti kultusbändiks tänu liikmete erilisele make-up’ile, silmatorkavale välimusele, teravatele laulutekstidele ja hämmastavate eriefektidega rikastatud kontsert-show’dele. Kiss Army on tänapäeval arvatavasti kõige ustavam metalbändi fänniklubi maailmas ning bändikraami tootmine (mänguasjad, koomiksid, T-särgid jne) toob ansamblile tohutut lisatulu.
Samal ajal, 1973. aastal moodustati maailma teisel küljel, Sydney’s, Austraalias, veel üks legendaarne grupp. See on AC/DC, mis pole kunagi taganenud oma rocki ja bluusi juurtest. Ansambli karismaatiline juhtkitarrist Angus Young on oma peamiste mõjutajate seas alati nimetanud selliseid artiste nagu Muddy Waters, BB King või Chuck Berry, kellelt ta laenas oma kuulsa “pardikõnnaku”. Ansambel on praegu tuuril oma uue plaadi “Black Ice” materjaliga, nii et kui teil pole veel olnud õnne näha heavy või rocki üht rabavamat live-esinejat, pole veel hilja endale pilet hankida ja sellest unikaalsest kogemusest osa saada.
Kaheksakümnendad ja glam-metal
Koos uue aastakümnega ilmus metali areenile uus visuaalne stiil – glam. Uus allžanr pakkus uusi kaubanduslikke võimalusi ja jõudis lähemale kuulajaskonna mainstream’ile. Ansamblid nägid välja kirevad ja tänu ohtrale make-up’i kasutamisele peaaegu naiselikud; nende kitarrivingutamine, kõva matsuga trummid ja meloodilisemad laulud hakkasid tulvama maailma lavadele. On huvitav, et üks glam’i ajastu tinginud bände sündis Eesti lähedal, nimelt Soomes. Jutt on ansamblist Hanoi Rocks, mille liikmed Andy McCoy ja Michael Monroe avaldasid tugevat mõju sellistele Ameerika bändidele, nagu Guns N’Roses või Mötley Crüe. Kahjuks hävitas Soome ansambli karjääri trummar Razzle’i surmasaamine autoõnnetuses (roolis oli Mötley Crüe laulja Vince Neil). Hanoi Rocks on siiski elus, kuigi kahjuks teatati hiljuti, et 2009 jääb viimaseks aastaks, mil publik saab ansamblile enne lõplikku laialiminemist kontserdil kaasa elada.
Kaheksakümnendate algul hakkasid Hanoi Rocksi jalajälgedes käima imitaatorid, nagu juba mainitud Mötley Crüe, RATT, Twisted Sister ja W.A.S.P. Isegi religioon ei jäänud metalmuusika allžanritest puutumata. Näiteks USAs sai populaarseks kristlik metal, mis oli tuletis glam-metal’ist, kuid ülistas Jumalat ja kristlikke väärtusi. Sellised ansamblid ei saavutanud edu mitte ainult oma sõnumi, vaid ka kvaliteetse muusikaga. Nii võitis kaheksakümnendate lõpupoolel massilise poolehoiu näiteks ansambel Stryper.
Aastaid hiljem vallutasid edetabelite tipu uue põlvkonna bändid, kelle veelgi pehmem stiil ja “tervislikum ellusuhtumine” paelus tohutu hulga naispubliku poolehoiu. Nn pop-metal’i ansamblite, nagu Bon Jovi, Poison või Cinderella eesotsas olid kitsaste teksade ja värviliste särkidega kenad kutid, kes suutsid raputada fännide südameid meeldejäävate ballaadidega, kuid jõudsid siiski ka kõige klassikalisema metali austajateni. Need muusikud kehastasid metsikuid tüüpe, keda tüdruk siiski julgeks oma vanematele enne kohtingule minemist esitleda. Üheksakümnendatel see liikumine peaaegu hääbus, mitmed mainitud bändid läksid laiali või liikusid popi ja rocki suunas, kuid tundub, et viimastel aastatel on esile tõusnud uus põlvkond paljutõotavaid glam-rocki ja sleaze-rocki bände, mitmed neist Skandinaavias, nagu Hardcore Superstar või Backyard Babies Rootsist.
Artikli täisteksti loe ajakirja Muusika 2009. aasta ajakirjast number 3.
