Aimur Liiva: Lohutust ja lootust kõigile patustele lugejatele
Julgus viia unistused ellu
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses õppis, elas ja töötas põhiliselt Pariisis, aga ka Roomas ja mujal üks kõigi aegade suurimaid humaniste, rootsi arst Axel Munthe.
Inimeste ring, kellega saatus teda kokku viis, ulatus suurlinnade vaesteagulite hingedest kroonitud peadeni. Valik sellest kirevast ja äärmiselt huvitavast elust on saanud autobiograafilisel moel kaante vahele, aga see pole kahtlemata tavaline elulooraamat.
Kui paljudel meist on julgust unistada ja suured unistused ka ellu viia? Axel Munthe unistus oli rajada Capri saarele Tiberiuse villa varemetesse oma kodu ja see sai pärast pikki aastaid ka teoks. Niisiis, vaene rootsi juurtega arst, kes alustab karjääri Pariisis ning muutub omalaadseks suurlinna Robin Hoodiks, kes võtab rikastelt ja jagab vaestele. Tolle aja suurilmadaamide hulgas oli nimelt tavaks omada mõnd peenemat sorti tõbe. Päris haigus on teadagi ebameeldiv, aga üks kena väljamõeldud moehaigus võib samaaegselt rahuldada patsiendi vajaduse ning tuua sisse arstile, mis võimaldab ravida tõsiseid abivajajaid.
Pariisi rikkad ja vaesed peavad siiski ootama, kui juhtumisi on kooleraepideemia Napolis või maavärin Messinas. Munthe on sündmuste keskpunktis ning rohkem kui üks kord möödub surm temast liigagi lähedalt. Aga tal on elus õnne ja lõpuks on ta oma Capril. Jumal ei ole siiski liiga armuline – ta kaotab tasapisi ühe kõige olulisema maailma kogemise meele ning jääb pimedaks.
Kojamehed ja koerad
Munthe teeb sügava kummarduse paljudele kaasaegsetele, kellest enamik olid lihtsad inimesed, nagu Capri külarahvas või Pariisi kojamehed, kuid inimestest rohkem armastab ta siiski loomi, eriti koeri. Ta ostab Capril ära mäekülje, kus igal kevadel püütakse kinni tuhandete viisi Aafrikast saabunud väsinud linde, torgatakse neil silmad peast ja pannakse puuri – sest pime lind laulab kogu aeg.
Eriline on tema suhe jumalaga, ta ei saa aru miks viimane oma äraarvamata tarkuses laseb tüüfusesse haigestuda puruvaese pere kolmel lapsel ja jätab ainukesena puutumata nõrgamõistusliku ja kõige noorema. Samas usub ta, et taevane passikontroll on leebe, kui tulijal ei ole kaasas palju raha.
Ühtaegu naljakas ja tõsine
Raamatusse mahub hulganisti nii kurbi kui ka naljakaid hetki suure inimese elust, mis on tõeliselt kütkestaval moel kirja pandud ja muutsid teose rohkem kui 25 riigis bestselleriks juba 1930-ndatel. Need hetked ei jutusta ainult arstipraksisest. Jungfrau hullumeelne vallutamine, seiklused laibasaatjana rongiteekonnal läbi Euroopa või Munthe joodikust šimpansi pahateod Anacapri kirikus pakuvad nii naeru kui ka ainest sügavamaks endasse vaatamiseks. Kõige selle juures pole midagi imestada, kui raamatus kirjeldatud episood kohtumisest päkapikuga lapsepõlvemaal Rootsis tundub täiesti reaalsena.
Raamatu viimane peatükk, mis räägib Munthe viibimisest taevaste kohtumõistjate palge ees ja kus Püha Franciscus lõpuks tema eest kostab, annab lohutust ja lootust kõigile patustele lugejatele. Itaalias on jumalik Assisi mägilinn, kus asub Püha Franciscuse haud. „San Michele raamatuta” oleksin vaevalt kunagi sinna sattunud.
Artikli täistekst ilmus Õpetajate Lehes.
