Aarne Ruben: Kas Eesti oli 1940. aastaks valmis?
Tegu on ilmselt karmima väljaütlemisega, mis Eestile ja eestlastele iial osaks langenud. Teame kolmekümnendate aastate lõppu kui üht õnnelikumat aega meie riigi ja rahva ajaloos. Kõik sujus ja olime vaatamas õnnelikku tulevikku. Roosa udu kattevarjus aga parseldas Laidoner meie relvi Hispaania kodusõtta ja Päts tegi midagi sellist, mis heitis varju kõigile meie hilisematele aastatele. Päts nimelt ei leidnud endas jõudu keelduda ja tegutses Nõukogude nukupresidendina. Arusaadav, et nõnda üritas ta ära hoida inimkaotusi, kuid ta ei näidanud ennast riigimehena, kes oleks suutnud mõelda aastaid ette: inimkaotused tulid niikuinii.
Ajaloost on valus õppida, aga seda tuleb teha, kui me tahame, et eesti keel kõlaks siinmail ka saja aasta pärast. Paraku ei ole ka uus Eesti teinud olulisi järeldusi – põhiline, meie ühiskond ei ole edutanud kainelt mõtlevaid inimesi.
Tüüpiliseks näiteks on Eesti ajakirjanduses valitsev partotsiid. Partotsiidiks nimetatakse maailma politoloogilises praktikas ühe partei vaenamist. Vähemalt viimased kümme aastat saab meie ajalehtedest kätte ammendava pildi selle kohta, et Keskerakonda kuuluvad inimesed on a priori pätid. Viimastel päevadel saab väga paljudest meediaväljaannetest lugeda paari Tallinna linna ametniku kõnelusi väidetavate altkäemaksuandjatega. Tuuakse ära Ivo Parbuse iga “nohh” ja köhatus. Aga näiteks reformierakondlase Anders Tsahkna mesimagusaid läbirääkimisi oma lobby eest seisvate ravimifirmadega me lugeda ei saa. Tsahknat leheveergudel ei vaenata, kuna kellegi olulise otsustaja jaoks kuulub ta “õigesse” parteisse. Kui omapoisiga on juhtunud see paha lugu, et ta on sattunud altkäemaksuskandaali, siis vähemalt meedia oma üldpildis üritab tema eest seista. Piirdutakse lihtsalt uudisega, et “uurimine käib”.
Inno ja Irja Tähismaa on oma blogis Eesti meedia kinnisuse ära tabanud. Julgelt kotivad nad ka “valgeid parteisid”, kelle sõnum Eesti kvaliteetajakirjanduses prevaleerib. Paraku on Inno Tähismaa ajanud ka sulaselget jama. Saan täiesti aru Mihkel Kärmasest, kes ausa inimese ja oma ala tõelise asjatundjana jäi Tähismaade laimumasina hammasrataste vahele. Tähismaa lihtalt ei ole vaba mõtte ja vaba ajakirjanduse eestkõneleja, nagu teda vahepeal püüdis esitada Edgar Savisaar.
Ajakirjanduse suukorvistamine kaasaegses ühiskonnas näitab meie poliitilist ebaküpsust. Kust me saaksime lugeda Elmar Sepa ja Ivo Parbuse mõtteid nende suhtes käimasoleva kriminaaluurimise kohta? Ei kusagilt, kollektiivne teadvus on nad teinud patuoinasteks, kes peavad kannatama – neile lihtsalt sõna ei anta. Nad on ju Keskerakonnast, mis sõna nüüd neile... Täpselt samamoodi ei ilmunud 1988. aasta “Edasis” ühtegi artiklit Mart Nikluse, Enn Tarto ja Lagle Pareki sulest – neid vaenati aga küll. Situatsioonid 1988. aasta ja 2009. aasta ajakirjanduses on lausa üllatavalt sarnased!
Partotsiid õilmitseb meie ühiskonna igal tasemel, võimuvertikaalist lihtkodanikuni välja. 1990. aastal poleks ma kuidagi uskunud, et asjad just nii lähevad. Uskusin, et keskmisel eestlasel on rohkem poliitilist küpsust. Kuid võta näpust, riik toimib ikka omamoodi ühes oma väljakujunenud suhtevõrgustikuga.
Karta on, et just siin on meie uue hävingu juured. Ükski ühiskond, kus siiamaani partotsiid on õilmitsenud, ei ole ajas jätkusuutlik. Venemaa on üks selline kummaline maa ja pidevalt opositsiooni vaenav ajaleht “KesKus” ühes oma peatoimetaja Juku-Kalle Raidiga võiks koheselt Putini parteilt tööd saada: ka putinliku režiimi huvides on ju opositsiooni vaenata, vähemalt tagada, et opositsioon oleks võimalikult kuss. Venemaa võib laguneda, aga lagunev Venemaa ongi just üliohtlik. Pihtasaanud elevant kukub küll külili ja sureb, aga tema all sureval sipelgal ei ole sellest suuremat lohutust, et ka suurtel läheb ju halvasti.
Kust algab siis kaitsetahe? Kuidas lahendada Eesti ja eestlaste kõige olulisemat probleemi: et 1940. aasta stsenaarium ei korduks? Asi algab ikka meie mõtlemisest ja meie poliitilisest küpsusest. Rootsi välisminister Östen Undén oli võõras, kes meile näpuga näitas. Võõraste õiendamisse suhtuvad kõik rahvad valuliselt. Aga omade keskel tuleb asi ära lahendada: mis siis, kui Rootsi välisministril oli ka milleski õigus? Kolmekümnendate aastate heaolubuumi varjus tegutsesid salajased protsessid, mis lõpuks said vabariigile hauakaevajaiks. Need protsessid on vargsi käivitunud ka praegu, sõnavabaduse kitsendamise tingimustes.
