Peeter Helme: Alati on neid, kes jäävad inimeseks

Kahe aasta eest sai Prantsusmaa kõige mainekama kirjanduspreemia, Goncourti auhinna Leedu juudi päritolu kirjanik, kellel nii Ameerika Ühendriikide kui ka Prantsusmaa kodakondsus ja kes elab Barcelonas. See mees on 1967. aastal New Yorgis sündinud Jonathan Littell ja tema raamat „Eumeniidid” (Les Bienveillantes) lõi laineid nii siin- kui ka sealpool Atlandit. Kerge virvendusena jõudsid need Eestissegi – ajakirja Vikerkaar 2007. a juuli-augustinumbris tutvustab Littelli ligi 1500-leheküljelist romaani Tõnu Õnnepalu.

Romaan on SS-Obersturmbannführer Max Aue fiktiivne autobiograafia. Nagu minajutustaja alguses selgitab, on tal õnnestunud sõja järel uue identiteediga uut elu alustada, kuid ta tahab oma loo kirja panna.

Eneseõigustus ja süütunne
Max Aue, kes unistas kirjandusteadlase karjäärist, sattus Teise maailmasõja ajal teenima SS-i ning see viis ta Ukrainasse juute mõrvama. Üsna juhuslikult. Kõik juhtubki romaanis üsna juhuslikult – ühe asjaolu liitumisel järgmisega.
Aue saatuses on süüdi tema üsna inimlik soov teha karjääri, samuti loomuomane pehmus, mis ei lase tal inimestele „ei” öelda. Kolmanda Riigi salapolitseisse viinud karjäärivalikus mängib kõrvalrolli ka tolles riigis kuritegelikuks kuulutatud homoseksualism – kõige lihtsam on end varjata jälitajate seas.
Max Aue ei soovi end õigustada: ta selgitab, püüdmata maalida end ilusamaks.
Süütunne jätab minategelase võrdlemisi ükskõikseks, muutumata siiski eneseõigustuseks. Selle asemel ütleb Aue päris romaani alguses: „Selleks, mida ma tegin, leidus alati põhjuseid. Häid või halbu – seda ma ei tea, igal juhul aga inimlikke põhjuseid. Need, kes tapavad, on inimesed; nagu ka need, keda tapetakse. See on võigas tõde. Te ei saa iialgi öelda: ma ei tapa. See on võimatu. Kõige rohkem saate te öelda: ma loodan mitte tappa.”

Tänapäevalgi saab kõike ajada olude süüks
Miks sellest praegu rääkida? Kas selleks, et manitseda inimesi õõnsalt kõmiseva häälega holokausti jubedusest? Ei. On juba öeldud, et teiste tapmine – olgu rahvuslikel, ideoloogilistel või muudel põhjustel – on vale, ja kui mõni sellest ikka aru ei saa, ei muuda ülekordamine kurtide jaoks midagi.
Aktuaalne on Max Aue ratsionaalne ja ometi kurvastav sedastus: meie, tänapäeva inimesed, peame olema tänulikud oma ajastu eest, mis laseb meil käituda inimestena. Naiivne oleks pageda tsivilisatsioonikriitikasse ja öelda, et natsionaalsotsialism või kommunism – miks mitte ka kapitalism omal toorel moel? – kaapisid inimeselt kultuursuse vaaba. Selline vabandus ütleks ju, et oleme loomad, ja vabastaks meid vastutusest. Paraku vabanemist ei ole, sest „need, kes tapavad, on inimesed; nagu ka need, keda tapetakse”. Elame inimeste maailmas ja ainuke võimalus end siin inimesena hoida, on iga päev uuesti inimeseks kasvada.
Olud on alati meie vastu ja alati saab kõike ajada olude süüks. Mõelgem või tänapäeva Eesti äri- ja poliitikailmale. Nii kunagised kommunismiehitajad kui ka tänased enda taskute täitjad on harjunud inimestest üle sõitma ja osutama siis ükskõikselt kehtivatele oludele.

Vähemasti võiks suu kinni hoida
Nagu ka „Eumeniidid” näitab, ei läinud mitte kõik Max Aue teed ning alati on neid, kes jäävad inimesteks ka ebainimlikel aegadel. Aue isegi võiks olla eeskujuks nii mõnelegi – on ju Littell loonud tegelase, kes võib-olla ei oskagi lõpuni süüd tunda (on ju seegi inimlik), kuid mõistab vähemalt üht: sellise koormaga, nagu temal, on mõistlik suu kinni hoida. See on võimalus, mida tasub Eestiski nii mõnelegi poliitikule, ärimehele või omaaegsele punajuhile tihemini soovitada.

Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.