Valdar Parve: Pole kodu, raha ega tööd...
Surnud ring
Plikaohtu noor naine jääb lapseootele. Kahe-kolme kuu pärast avastab ta, et laps ei kuulu tema poisi plaanidesse. Koduks on rasedal kaks tuba sotsiaalkorteris, ema vegeteerib väikesel töövõimekaotuspensionil, mille vastutulelik perearst on välja võidelnud, et tema ja ta kolm last ei peaks päris leivata läbi ajama. Ema on elanud aastaid mehega, kes kolkis nii teda kui ka lapsi. Ei ema ega tütar valda mõõduka, salliva ja heatahtliku suhtlemise kunsti. Oma rahuldamata soove väljendatakse nurisedes, kriisates, trampides ja asju lennutades. Lapsed võtavad käitumishäire kooli kaasa. Märkus või ema kooli kutsumine toob väikesele koolilapsele kaasa ihunuhtluse, suurema puhul tekib sellest tüli kakluseni ja hulkuma pagemiseni. Sel taustal on idee trahvida õpilast koolikorra rikkumise eest harimatu inimese idee, mille teostumine toodaks sotsialiseerunud käitumishäirega noori tõhusalt lisaks.
Niisiis, noor naine ootab last, meest pole (või on sissetulekuta), käitumishäire on juba kinnistunud ja sotsiaalne tugistruktuur puudub. Väikeses kohas ei leia ta ka tööd, peab elama kellegi armust, kuni jõuab ära oodata minimaalse emapalga, mis tema jaoks on suur raha. Selle abil võib koguni lapse isa mõneks ajaks endaga siduda, kuni noor ema seisab sotsiaalse võrgustiku mittefunktsioneerimise tõttu taas lõhkise küna ees: oma kodu ei ole, raha ei ole, tööd ei ole.
Tulevase lapse ja ühiskonna kasuks oleks kõige parem rasedus katkestada. Verinoor naine aga tahab kas või korraks õnnelik olla – nautida ematunnet ja emapalka. Kaugemale mõtlema ei ole teda õpetatud. Teisiti käituma sundida teda ei saa.
Lapsel läheb rahuldavalt, kui ema leiab mehe, kes suudab toita teda ja last ega türanniseeri neid vastutasuks. Halb variant on, kui hoolimata sellest, et lapsele otse midagi halba ei tehta, saab ta siiski vähe, vaest ja harimatult koostatud toitu, mille tõttu on määratud rikaste ja hästi toitunutega võrreldes arengumahajäämusele. Võib aga minna ka kõige halvemini – ja kümnesekundise raputamise tagajärjel on sotsiaalhoolekandel uus eluaegne ülalpeetav („Raisk, mis sa röögid, ma pole nädal aega maganud!”). Haprad ajunärvikiud rebenevad, lapse tulevane koolisuutlikkus on kaks klassi erikooli ja temast ei saa eales töötajat. Hooldekodu kulud maksab vald, sest maksujõulist perekonda pole.
Mida saab arst teha?
Kas arst peaks töövõimelisele noorele tema tulevase lapse emaihus näljast päästmiseks leiutama pensioni nimel töövõimetuse ja puude? Kes aga kord puude ning töövõime kaotusega arstlikult ja juriidiliselt kokku sobitatud, ei soovi enam sellest loobuda. Sest nii on tal haiguskindlustus! Tema hilisem kõlblikkus tööjõuna on enam kui kahtlane. Ei saa ta aga töövõime kaotust ja raha, on ta näljas ning sünnitab vaegtoitumuses lapse, kes siirdub sel põhjusel üsna kindlasti kerge vaimse vaegarenguga erikooliõpilaseks.
Nälgivaid emasid saaks (toidu)rahastada, muutes praegust tobedalt raiskavat rehabilitatsiooniteenuste süsteemi, mis kulutab 2/3 rahast tulutult. Anda selle arvel lapseootajale süüa, et laps emaihus ära ei kolletaks – kui ollakse eesti rahva kõrge iibe poolt ja raseduse katkestamise vaenlased. Seada sisse toidukaardid, mida olen näinud kasutatavat Oxfordis. Kui anda puue ja töövõime kaotus igaühele, kes on väikese vea tõttu elatisest ilma, lähevad haigekassa ja pensionikassa kiiresti lõhki. Pole saladus, et eriti ääremaadel, kus pole piirkonna mootoriks olevat linna, töötab arvukalt kaastundlikke arste, kel on suur vilumus eelkirjeldatud noorte päästmises neid haigeks kirjutades.
Artikli täistekst ilmus Õpetajate Lehes.
