Aitab tõde taluda
Küllap tunnevad paljud naised (ja et elame soolise võrdõiguslikkuse ajastul – ka mehed) end märksa julgemalt tänu meigile, mis hommikul enne kodust väljumist tehtud sai. Keelemeik võib nõndasamuti toimida: probleeme pisendades ja varjates tekitada psühholoogliselt soodsama õhkkonna.

Juhan Peegel on toonud näiteid sõdurikeelest. Mööndes, et sõdurielu ei ole meelakkumine, põhjendab ta keelelise ümbernimetamise vajadust just taotlusega pisendada ohte ja leida hingeline tasakaal; sünge tegelikkus satub ümbernimetatuna paremasse valgusse. Rindesõdurid ei ütle surmasaamise kohta asjata, et „arvati toidult ja seebilt maha” või „sinililled silma peal”. Surm on ka üldkeeles mahendava meigivõõba saanud. Kes poleks kasutanud või vähemasti kuulnud kasutatavat eufemisme „heitis hinge”, „lahkus”, „läks looja karja”, „pani kõrvad pea alla” ja nii edasi? Surma võrreldakse ka igavese une ja mullatoiduga. Arstid räägivad vahel „haiguse letaalsest kulgemisest”. Surm on vaid üks paljudest eluga kaasnevatest ebameeldivustest, mille vastukarva tähendust me pehmendavate leksikaalsete tähistajate ballastiga katta püüame.

Pentsik pehmendamine
Vahel paneb eufemismide kasutamine lihtsalt muigama, nii absurdimaiguline on see inimlik üritus asendada eluline igal juhul ilulisega, muuta proosaline millekski roosaliseks ning tavaline lavaliseks. See pole veel midagi, et nülgija on „taksidermist” ja sibi „assenisaator”. Aga et pagarit nimetatakse „poolautomaatse saiatootmisliini operaatoriks”, tõstukijuhti „logistikatöötajaks”, uksehoidjat „sissepääsumänedžeriks” ning koristajat „puhastusvahendite spetsialistiks” – see on juba väärt verbaalse meigi eripreemiat!

Ümbernimetamisi on põhjendatud sellega, et soliidsem nimetus lisab ametile sotsiaalset prestiiži. Vilets lugu, kui keelekasutajate terve mõistus on nii nüristunud, et ei lase neil lugu pidada sibi tööst, küll aga assenisaatori omast. Teinekord võib „sotsiaalse prestiiži” keeleline nõudlemine toimida ka eksitavalt. Rein Raud viitas juba ammu siinsamas Õpetajate Lehes küsitlusele, mille järgi noored eelistasid „lüpsitehniku” ametit lüpsja-karjatalitaja omale. Esimene olevat nimelt puhtam ja vaimsem, teine mustem ja raskem. Ometi oli tegemist ühe ja sama ameti eri siltidega. Sama lugu olevat tehnikumide ümbernimetamisega rakenduskõrgkoolideks – ega’s sõnaline pakend muuda sisu paremaks, kuigi sinisilmsed (eufemism naiivsete ja rumalate kohta?) näivad küll liimile minevat. Nojah, eks pinnalised mehed lähevad ka huulepuna ja põseruuži võrku, kuigi mõlemad on puhas petukaup.

Kosmeetiline keelemüra
Vahel moonutatakse sotsiaalset reaalsust keeleliste kosmeetikumide abil selleks, et õigustada kellegi õiglusetut tegevust või siis hoopis tegevusetust. Kurva tõe katmine „kosmeetilise keelemüraga”, nagu on öelnud Roland Barthes, iseloomustab eriti sõjaretoorikat. Nüüdisaegse sõjaleksikoni järgi on sõda „konflikt”, pikk sõda aga „veniv konflikt”. Tapmine on „neutraliseerimine”, rünnak hoopistükkis „kaitse”! Venelased nimetavat Teise ilmasõja aegu Saksamaalt Venemaale veetud trofeekunsti „sõjatingimustes ladustatud kunstiks”.

Selline keel ei muuda reaalsete probleemide olemust otseselt, aga siiski mõjutavad keelevalikud seda, kuidas me nendesse probleemidesse suhtume ja nendega tegeleme. Aksioomidena korratavad eufemismid uinutavad valvsuse ja rahustavad südant – keeleline leevendamine justkui leevendab probleemi, nii et kaob vastutamise ja akuutse tegutsemise vajadus. Vahel on igaüks meist rohkem või vähem keelekosmeetik. Küsimus on selles, kas olla rohkem… või vähem.

Täisteksti loe Õpetajate Lehest.