Jüri Eintalu: Äkki hoopis üksikemamaks?
Kuulsin äsja üht argumenti lastetusmaksu poolt. Nimelt on inimestel, kellel on pered ja lapsed, majandussurutise ajal palju raskem hakkama saada kui neil, kellel lapsi ja teisi ülalpeetavaid pole. Seetõttu oleks õiglane võtta raha näiteks lasteta vanapoistelt ja jagada see näiteks üksikemadele. Ent see argument on nõrk, et mitte öelda populistlik.
Väikese sissetulekuga inimesel, kellel puudub sobiv elamispind ja kes elab ühiselamus, tülitsevate sugulaste juures või nigelas üürikorteris, pole sobilik endale lapsi hankida. Milleks kasvatada lapsi rasketes tingimustes, viletsas korteris, söögiraha nappides ja olukorras, kus elektriarve tasumata jätmise tõttu elekter välja lülitatakse või üürivõla tõttu koos lastega tänavale tõstetakse?
Väide, et lapsel poleks vanemate vaesuse tõttu väärilist tulevikku, on ju ka abordiõiguse pooldajate tuntud argument. Niisiis, vastutustundlik vaene ei hangi endale lapsi. Meil aga tahetakse temalt lastetusmaksu sisse kasseerida – justkui karistuseks selle eest, et ta vaene on.
Seda, kuivõrd nõrk on ülalesitatud lastetusmaksu pooldav populistlik argument, saab osutada, kasutades arutlusvõtet argumentum ad absurdum. Nimelt saaks analoogilise argumendi abil „põhjendada“ ka väidet, et tuleks kehtestada hoopiski üksikemamaks.
Üksikema, kes ei ela koos oma lapse (või laste) isaga, on ju perekonna ja abielu isiklikule mugavusele ohvriks toonud. Selle asemel, et püha abielu koos hoida, väldib ta tülisid ja eelistab kodurahu ning vaikust - võibolla näiteks teadlaskarjääri nimel.
Seevastu need, kes mehe ja naise omavahelisest sobimatusest hoolimata abielu vägisi koos hoiavad, elavad palju raskemat elu. Seetõttu oleks õiglane võtta raha üksikemadelt ja jagada see näiteks lastekaitsefondi kaudu peredele, kus lapsed kannatavad vanematevaheliste tülide ja koduvägivalla tõttu.
Ent loomulikult oleks üksikemamaks absurdne – ja seetõttu on absurdne ka ülaltoodud populaarne argument lastetusmaksu poolt.
Lastetusmaksul võiks üldse mingi mõte olla vaid juhul, kui tegemist oleks astmelise lastetusmaksuga. Sel juhul peaksid lastetusmaksu maksma vaid need, kellel lapsi ei ole, aga kelle varandus või sissetulekud on piisavalt suured, et lastele väärilist elu ja tulevikku pakkuda.
