27-st Euroopa Liidu liikmesriigist ligi pooltest leiame tänapäeval erakonna, mille peamine sõnum on võitlus ohjeldamatu sisserände vastu. Näitena võib tuua Vlaams Belangi Belgiast, Taani rahvapartei, Prantsuse rahvusrinde, Itaalia põhjaliiga, Ungari Jobbiki, Hollandi vabaduspartei, Austria vabaduspartei, Soome perussuomalaiset ja Briti rahvusliku partei. Enamusel neist erakondadest õnnestus eurovalimistel koguda üle 10 protsendi häältest.

Majanduslikult rasketel aegadel on alati vaenlasekuju otsitud. Natsionaalsotsialism tõusis Weimari vabariigi kokkuvarisenud majanduse varemetele. 1930. aastatel leidus käremeelseid mustsärklaste erakondi ilmselt kõigis Euroopa riikides. Kõva ja selge häälega väljaöeldud seisukohad ja konkreetselt defineeritud vaenlased võidavad segastel aegadel sellistele erakondadele poolehoidu. Hoolimata poliitkorrektsest sõnavahust on võõraviha ja omadega kokkuhoidmine siiski inimese küllalt loomulikud iseloomujooned, mida piisavalt heade oraatoriomaduste ja isikliku karismaga on kerge ära kasutada.

Mingit suurt ohtu ei maksa paremäärmuslaste esiletõusus siiski näha. Esiteks oli tegemist valimistega europarlamenti, kus ka kõige käremeelsem nats niikuinii ära lahustatakse, ja teiseks on nö traditsiooniliste parteide toetus siiski üsna kindel. Kui nad ka annavad mõne protsendi oma toetajatest äärmuslastele, ei tähenda see veel viimaste reaalset võimulesaamist.

Sellest hoolimata on tegemist nähtusega, millest peavoolu Euroopa poliitikud ei julge õieti mõeldagi. Seetõttu hakkavad sotsiaaldemokraadid ja muud tsentrist vasakul asuvad poliitikud ilmselt kähku juukseid katkuma ning kiiresti ja karmilt hukka mõistma kõiki neid arvukaid erakondi, mille nimi sisaldab sõna „rahvus” või „natsionalistlik” vms. Lisaks väljendavad nad sügavat muret demokraatia saatuse pärast Euroopas. Eelkõige toimitakse nii seetõttu, et vasakpoolsete eneste menu valijate hulgas jäi üsnagi tagasihoidlikuks.