Esmakordselt Eurovisiooni 54-aastase ajaloo jooksul toimus pühapäeval Maneeži hiiglaslikus saalis ametlik avatseremoonia, kus tervitusi ütlesid Venemaa asepeaminister ja Moskva linnapea. Hoopis põnevam oli esinejate nimekiri, kus kaugest 1956. aastast toodi lavale veel elav esimene Eurovisiooni võitja Lys Assia.

Võitjaid oli veelgi: rootslaste Carola (1991), ukrainlaste Ruslana (2004), juudi transseksuaal Dana International (1998); hollandlaste grupp Teach-In (1975), serblan(na)e Marija Šerifovic (2007) ja loomulikult eelmise aasta võidupoiss Dima Bilan. Vahele veel lihtsalt toredaid eurolaulikuid eesotsas Filip Kirkoroviga 1979 Saksamaad esindanud Tshingis Khanini välja, kes sai lavale ilmselt tänu kunagisele megahitile „Moskau“, mis loomulikult publiku juubelduste saatel maha lauldi.

Saatejuhid keeltega hädas

Õhus oli tunda suure peo algust ning kohalolijad ägisesid headest toitudest ja jookidest. Kõige masendavam oli vaadata inglise keelega hädas olnud õhtujuhti Andrei Malahhovi, kes on oma talk show’ga vene telekanalite esimese järgu täht. Tema inglise keel on jäänud kuhugi algkooli tasemele, ent tal polnud häbi sellega nii suure hulga rahva ette tulla. Ega ta peale puterdamise ja karjumise suurt midagi teinud. Kahjuks jätkus see kõik ka teisipäeval esimese poolfinaali ajal. Peale Malahhovi kohutava kisa – Are you ready? – mehe suust midagi arukat ei tulnudki.

Kui meesõhtujuht oli ikka väga nigel, siis supermodellist naisjuht Natalja Vodianova oli vähemalt kena ja uhketes tualettides, kuigi jäi ilmselgelt hätta prantsuse keelega, mida paljude õnneks eurolaval järjest vähem kasutatakse.

Minu suureks meelehärmiks ei hakanud võimas lava kõigi oma võimalustega telepildis täismahus mängima. Aga võib-olla oodatakse alles laupäeva? Vaheklipid ehk postkaardid olid küsitavuse ja hea maitse piiril ning loodetud eesmärk – tutvustada Venemaad – jäi saavutamata.

Ma ei taha üksipulgi läbi hekseldada teisipäevaseid esinejaid, kuid kindlad favoriidid pääsesid finaali ja kaheksa kurba jäid ootama järgmist aastat. Loodetult oli tasemel Rootsi ja meeldivalt võluv Island. Soome jõudmine finaali oli ilmselt võimsa tulemängu teene. Kõige ebakindlamalt mõjus üheks favoriidiks peetava ülekaalulise Malta Chiara esinemine, kes lausa kriiskas ja veel parasjagu mööda. Aga temagi leiame finaalist.

Eesti lool hea stardipositsioon

Hoopis põnevam on meile neljapäevane teine poolfinaal, kus saime valida ülisoodsa eelviimase võistluspositsiooni. Üldse ongi viimasena ja eelviimasena esinemine toonud kõige suurema edu. Näiteks teisipäeval läksid viis viimast esinejat kõik finaali! Meil on lootust kas või esinemisjärjekorras seistes.

Tegelikult määrab väga palju see, kes on ees ja järel. Eesti ees on Ukraina oma rahvuslike motiividega ehitud tümpsulooga, mille esitab 26-aastane Svetlana Loboda, kes on ka laulu autor. Temperamente Sveta trambib tantsida, laseb end tantsupoistel painutada ning hüppab isegi trummide taha, et sealtki lisapunktid välja pigistada. Õnneks on ka meie laulule järgnev Hollandi pala tümpsukas, küllaltki meeldejääva refrääniga, mis lubab laval ohtralt pürotehnilisi efekte. Esinejateks brokaadis kiiskav kolmik Toppers, kelle vanuse kohta võiks leebelt öelda, et „parim enne“ on ammu möödas.

Seega – me hakkame kindlalt oma lauluga silma, sest ta on selline sugestiivselt rahulik. Lõhmuse salarelva – viiuleid ja tšellosid – kasutavad küll ka teised esinejad ja tšello tõi näiteks lisapunkte ka finaali jõudnud Islandile. Poolfinaalis eelneb meie keelpillikvartetile aga hoopis võimsana Sloveenia poolenisti instrumentaalne lugu, mis väga kenasti klassikasse sisse pakitud.

Õnneks on nad meist ikkagi kaheksa laulu eespool ja publik jõuab nad meie esinemise ajaks juba ära unustada. Slovakkia nõretavas ballaadis on tšello samuti laval. Teise poolfinaali kindlamaid favoriite on aga imelaps viiuliga, valgevenelane Aleksander Rõbak (Rybak), kes elab oma vanematega Norras ja seda maad ta ka esindab.

13 finaali mõõtu laulu – kohti 10

Olen kindel selles, et eelmisel aastal võidule kaasa aidanud Stradivariuse viiul jätab jälje ka selle aasta võistlusele, kuid pauk võib tulla hoopis mujalt. Ma olen vaadanud küll igat sorti ennustusi ja prognoose ning kahjuks on just reitingutes kõrgeid hindeid saanud riigid sattunud meie poolfinaali, vähendades sellega meie võimalusi finaali jõuda.

Kihlveokontorite panuseid ma ei usuks, sest see on üks osa ärist, seejuures päris suurest. Kui teise poolfinaali 19 laulust kindlad lemmikud esile tuua, siis vaevalt keegi usub Norrat, Kreekat, Taanit või Ukrainat finaali ukse taha jäävat. Need riigid on reitingutes lihtsalt ülivõimsad ja ega lauludele ning esitustelegi midagi ette heita pole.

Meiega ühes reas, mis on aga teine ja hoopis pikem rida, astuvad finaali ukse taha järjekorda Iirimaa neidude ansambel, Serbia oma tobedavõitu klounilauluga – aga need on üllatuslikult pea alati edu toonud –, Ungari oma rootsi diskoga, Aserbaidžaan rootsi, kreeka ja veel viie helilooja ühisloomingus sündinud väga efektse lauluga. Kahjuks on head reitingud ka meie laulule suhteliselt lähedal olevatel Leedul, Moldoval ja Albaanial. Ja Sloveenia oma Quartissimoga, mis tahab palli lüüa meiega samasse väravasse.

Saame kokku 13 laulu, mis võiksid pääseda finaali, kohti on ainult 10. Ja kuigi järjest karmimalt räägitakse geopoliitilistest joontest, pean siinkohal just neid uurima. Meile võiksid poolfinaalis oma häältega toeks olla Läti ja Leedu, kes kumbki oma maksimumi meie peale ei raiska. Eelmisel aastal olid nad ühes poolfinaalis ja õnnistasid üksteist täispunktidega.

Mängu ilu ei seisne ainult võidus

Meile andsid mullu need õnnetud 8 punkti soomlased (7) ja Moldova (1). Moldovalt seega võiks loota tuge punktilaual. Jäävad Taani ja Norra, kes ilmselt omavahel maksimumpunkte vahetavad, aga meilegi jääb sealt midagi üle. Väga meeldivalt on meid aegade jooksul märganud ka Iirimaa, kes isegi väga hästi on meile punkte jaganud. Lootus on ka Hollandil, kes võiks ju abiks tulla.

Tegelikult on üks „õlekõrs” veel: see on žürii, kelle häältega saab üks laul finaali. Meie laul on sedavõrd omapärane, et võiks žüriile meeldida. Kui rahvas hääletab südamega, siis žürii mõistuse ja maitsega, st ohtlikele konkurentidele, kes võivad su ukse taha jätta, tavaliselt punkte ei loobita. Ma ei kutsu kedagi oma eelistusi punktitabeli pärast muutma, aga veidi mõttetööd teeks head küll!

Ja samas julgen ma lohutada nii teid kui ka ennast puhuks, kui me finaali ei jõua. Mängu ilu ei seisne ainult võidus, ka osavõtt on seda väärt, et järgmistelgi aastatel jätkata. Kui aga hästi läheb, oleme uhked ja õnnelikud, mida me tegelikult ju nii väga vajamegi.