Andrei Hvostov: Essee vägistamisest
Gallialased piirasid kaks ja pool tuhat aastat tagasi Roomat, nõudes linna alistumise märgiks Rooma matroonide saatmist piirajate laagrisse, kus nende peal pidi toimetatama linna ülevõtmise sümboolne akt. Naiste loovutamine oli mõneti sarnane uuemast ajast tuntud linnavõtmete üleandmisega. Kavalad roomlased aga saatnud gallialaste juurde orjatarid, tõmmates barbarid sedasi haneks. Orjataride saatmine polnud võrreldav valevõtme üleandmisega, sest võtmete ehtsus pole linna üleandmise sümboolse akti juures üldse tähtis: ka suvalise maja- või aidavõtme ulatamine linnaväravatesse ilmunud vallutajatele ei tee linna loovutamise akti olematuks. Seevastu Rooma matroonide asendamine orjataridega muutis barbarite taotluse tõepoolest õigustühiseks.
Antiikajal ei olnud sõna, mis vastaks meie “vägistamise” mõistele. Ingliskeelne sõna rape on tuletis ladina verbist rapere, mis tähendab “endale kiskuma, haarama, ära viima”, kusjuures see toimub kiiresti või vägivaldselt. Algselt puudus sõnal seksuaalne konnotatsioon. Tundub, et eestikeelne “vägistamine” on samalaadse etümoloogiaga; sõna tüveks olev vägi on märksa laiema tähendusega kui pelgalt mehejõu tähistus.
Antiigis anti vägistamise tähendust edasi sõnadega “rikkumine”, “rüvetamine”, “abielu murdmine” – vägivaldse seksuaalakti puhul polnud esmatähtis mitte vägivalla kasutamine kui niisugune, vaid meie silmis hoopiski teisejärguline küsimus: kes astus kellega ühtesse ja millised on selle võimalikud tagajärjed konkreetse perekonna pärimisliinile?
Ühiskonna stabiilsuse tagasid pärimissuhted. Hukatuslik oli olukord, kus abielus naine sünnitas lapse, kelle puhul võiks tekkida pisimgi kahtlus, kas ta on perekonnapeaks laps. Kui naine ühtis võõraga – ja polnud tähtis, kas vastu tahtmist või vabatahtlikult –, siis kindlustunne ses küsimuses kadus. Naise vägistamine oli ühiskonna alustalade läbisaagimine (mida gallia barbarid taotlesidki), sest see tähendas omandisuhte muutmist ebaselgeks.
Paganlikus Roomas tegi auväärne matroon pärast vägistamist enesetapu, nii nagu ajaloolane Livius jutustab õilsat päritolu roomlanna Lucretia äranarrimise loos. Rooma viimasel kuningal Lucius Tarquinius Superbusel oli jõhkra ning vägivaldse loomuga poeg, kes olla 509. aastal eKr võtnud vägisi Rooma kõrgkihtidest pärinenud Lucretia nimelise naise. See tappis end, tuues enne loo avalikuks ja nõudes oma perekonnalt kättemaksu. Rüvetatud naise vend Lucius Junius Brutus kihutas Rooma rahva ülestõusule, monarhia kukutati ja Roomast sai pooleks tuhandeks aastaks vabariik.
Enesetapu teinud Lucretia oli järgnevatele põlvkondadele eeskujuliku naisterahva kehastuseks. Kristluse tulek muutis seda hoiakut. Pärast seda, kui germaani barbarid olid Igavese Linna vallutanud, rüüstanud ja teotanud, keeldusid kristlastest naised esiema Lucretia eeskuju järgimast. Paganateks jäänud kodanike õudus oli piiritu. See oli sõna otseses mõttes maailma lõpp, sest teotatud kristlannad keeldusid olemast perekondliku pärimisliini hoidjad. Tegemist oli nii suure murranguga, et Püha Augustinus pidas vajalikuks kirjutada oma “Jumala linnas” terve peatükk nende naiste kaitseks.
Paganad olid tundlikud vaid vabade naiste vägistamise suhtes. Kuna orjadel puudus pärimisõigus, siis ei saanud orjatare ka “ära rikkuda”. Küsimusel, kas orjatar tahtis suguühtesse astuda, puudus ühiskondlik mõte (kristlased olid siingi novaatorid, hakates kujutama oma isanda kihudele järeleandmisest keelduvaid orjatare usukannatajatena).
Orjatari tunnuseks oli see, et temaga võis teha seda, mida ei tohtinud teha vaba naisega.
Teisel sajandil meie aja järgi elanud retoorikaõpetaja Quintilianus visandas õpilastele ülesande, mis aitab tänasel inimesel hoomata asjade tollast seisu.
Quintilianuse ülesanne on järgmine: rikas mees on külla tulnud vaesele, istutakse söögilauda (see tähendab heidetakse selle äärde), peremeest ning külalist asub teenindama üks noor tüdruk; tegemist on vaese mehe tütrega, kellel isa on käskinud mängida orjatari. Tänapäeva inimesele selgituseks niipalju, et igas korralikus majapidamises pidi olema ori või orjatar. Me ei tea, miks on vaene mees rikka külla kutsunud. Tahab võibolla raha laenata, aga selleks on vaja tõestada tagasimaksmise võimet. Peretütar, kuulekas ja tubli laps, teesklebki orjatari, et päästa perekonna au ning finantsseis. Ent kavaldamine pöördub lõpuks perekonna enda vastu. Kui külaskäik on kombekalt läbi ja aeg koju minna, rabab rikas mees tüdrukust kinni, murrab ta maha ning astub ühtesse. Meile pole siinkohal tähtis, millistel asjaoludel see juhtub – tüdruk võis jääda temaga kahekesi söögiruumi, sest äpardunud isa, kes ei suutnud majapidamisse hankida isegi orjatari, oli läinud näiteks talli, et seal eesli moodi karjuda, esitamaks rikkale sõbrale veel üht tõendit oma maksuvõimelisusest. Sel ajal kui pereisa tallis perutas ja loomahääli tegi, murdis rikas mees tema tütart. Tüdruk pani vastu, aga kiimaline rikkur ei lasknud end sellest häirida.
Kui õnnetu isa tallist saabus, õlekõrred kõrvade taga tolknemas, ja nägi, mis vahepeal on juhtunud, tabas teda suur ahastus. Pärast esimese vapustuse ületamist küpses temas otsus kaevata rikas mees kohtusse. Mida ta tegigi. Ent kohtus esitas rikas mees vastusüüdistuse, väites, et vaene mees seadis talle sihilikult lõksu, esitades oma tütart, kes oli vaba naisena puutumatu, orjatari pähe, kellega võis tolle aja kommete kohaselt teha kõike (lisame täienduse, et seda võis teha orja või orjatari peremees, aga mitte suvaline külaline, ent antud juhul võis rikas mees õigustuseks tuua asjaolu, et vaene mees oli paluja rollis, sest tahtis temalt midagi saada – me oleme juba kokku leppinud, et see oli katse raha laenata –, ning seega võis rikas mees temalt midagi vastuteeneks oodata).
Lugu on väljamõeldis. Quintilianuse ülesanne sundis õpilasi võtma kokku kõiki retoorika- ja loogikaoskusi, leidmaks kohtunike rollis uhtumile õiglane lahendus. See võis olla isegi eksamitööks, sest juhtumi lahendamine eeldab kahtlemata Saalomoni tarkust. Kuid põhimõtteliselt oli selline juhtum ka tegelikkuses võimalik.
Võõrale maale tunginud vallutajad, kes soovisid pikemaks ajaks kanda kinnitada, tapsid esmalt valitsevate perekondade meesliikmed ning andsid seejärel nende naised ja tütred oma orjadele kas äranarrimiseks või abikaasaks (kindlameelsed naised tegid selle peale enesetapu, nagu eespool märgitud), misjärel polnud vallutatud maal enam õigusjärgseid pärijaid ning kogu vara läks “legitiimselt” uutele peremeestele.
Essee täistekst ilmus Vikerkaares 3/2009.
