Peeter Järvelaid: Sõda, surmahirm ja mälu
Avastasin, et ma pole oma mõtetega päris üksi. Ka Eestis käinud professor Peter Burke mõtleb samamoodi. Artiklis “Ajalugu kui ühiskondlik mälu” ütleb Burke: “Erinevalt võitjatest ei saa kaotajad endale mineviku unustamist lubada. Kui võidad lahingu, siis unustad selle ja lähed oma eluga edasi. Kuid kui tunned end kuuluvat kaotajate hulka, siis elad minevikku pidevalt uuesti läbi – võib-olla oskaksid psühhoanalüütikud selle kohta midagi huvitavat öelda. Sa üritad seda korrata. Kui ainult seekord kukuks teistmoodi välja.”
Burke’i järgi on see, mis toimub nii Venemaal, aga laiemalt Ida-Euroopas ja veel paljudes maades – ja mis just viimasel ajal on häirivalt teravnenud Eestiski – tüüpiline kaotajate sõda.
Pakun ühe fiktiivse intervjuu kolme kahurväelasega Teises maailmasõjas, kes kõik on mulle olulised, kuid kes pole kunagi saanud koos sõjast rääkida, ehkki olid ühel ja samal ajal sõdurina sellessamas sõjas.
Selle loo eellugu ulatub kolmekümne aasta taha. Saanud Tartu ülikooli tudengiks, tahtsin rohkem teada oma suguvõsast. Mind hakkas huvitama onu Nikolai Vasilde saatus, kes võttis vastu sõdurisurma päris maailmasõja lõpul Kuramaal. Onuks ei jõudnud ta eluajal saada, oli ta ju vaid kahekümne seitsmene, kui see viimane mürsk tema kahurit tabas.
Juhan Peegli ja Juri Lotmaniga sattusin kokku ülikoolis. Kuigi nad polnud mu õppejõud, õpetasid nad mulle nii mõndagi eluks vajalikku enam nendest, kelle palgatöö oli mind tulevaseks kutseks ette valmistada.
Kolme kahurväelase lugu
Onu Nikolai oli pärast oma isa Peeter Vasilde surma (1930), kes oli Esimeses maailmasõjas sõdur ja vanaema sõnul käinud isegi täägirünnakus, olnud kogu pere lootus. Esialgu teda kui pere ainukest täiskasvanud meest Eesti Vabariigi kaitseväkke ei võetud, kuid 1939. aastal tuli Nikolail aeg kaitseväeteenistusse minna. Peres püüti kohustusest aru saada ja jäädi lootma, et teenistusaeg möödub kiirelt.
Nikolai Vasilde oleks saanud kodustele teenistussekutsumise järel kirjutada samuti, nagu oma mälestustes kirjutab Saaremaa mees Juhan Peegel: “Mind suunati suurtükiväkke, III suurtükigrupi 3. patareisse, mis asus Vana-Nursis.”
Onu Nikolai Vana-Nursi noorsõduriajast on meil mõni tollases väikeses formaadis foto, kus teda on pildistatud koos teiste sõduritega. Nende fotode järgi on tänapäeval lihtne teada saada, kui pikk mees oli mu onu, sest ühel fotol on noorsõdurid üles võetud rivistusel. Seal seisavad Juhan Peegel ja onu Nikolai kõrvuti. On näha, et mehed on ühte kasvu ja sarnase maakasvatusega.
Need mehed on paljudele tuntud kirjandusest, sest Juhan Peegel kirjutas just nende meeste saatusele tuginedes sõjafragmentaariumi “Ma langesin esimesel sõjasuvel.” Imestan, et tänapäeva noored pole enamasti Peegli raamatut käes hoidnud, lugemisest rääkimata. Minu arust peaks Peegli raamat kindlasti olema koolides kohustusliku kirjanduse hulgas kõrvuti Hemingway raamatuga “Jumalaga, relvad!” ning Remarque’i romaaniga “Läänerindel muutuseta”.
Nimekirja võiks lülitada ka sel aastal eesti keelde tõlgitud Juri Lotmani “Mitte-memuaarid”, et uued põlvkonnad paremini mõistaksid seda, mida tähendab kohustus kaitsta oma isamaad – kohustus, mis pandud kodanikele meie riigi põhiseadusega.
Teise maailmasõja ootus
Sellest räägib kõige otsesemalt Juri Lotman. Tema sõnad on kirja pandud alles elu viimastel aastatel, kuid need on sedavõrd intrigeerivad ega käi kuidagi kokku sellega, mida Eestis püütakse Teisest maailmasõjast ette manada nooremale põlvkonnale.
Juudi advokaadi peres tollases Leningradis sündinud Lotman räägib sellest, et oli juba koolipoisina vene keeles lugenud parimaid sõjavastaseid romaane – Hemingwayd ja Remarque’i. Pealegi olevat selle aja Leningradi noored omavahel rääkinud maailmarevolutsioonist ja saabuvast uuest maailmasõjast.. Alates Hispaania kodusõjast olevat see põlvkond noori kunagise impeeriumi pealinnast kogu aeg tunnetanud sõja paratamatust.
Pole teada, kas sõja eel ajakirjanikuna alustanud Juhan Peegel oli enne kaitseväeteenistusse jõudmist lugenud Hemingway ja Remarque’i romaane, on jäänud tunne, et mitte. Ka ei räägi Peegel kuskil, nagu oleks Saaremaa kohaliku lehe toimetuses vaieldud maailmasõja võimaliku puhkemise üle.
Minu onu oli Võrumaa talus seotud maatöödega. Ma ei usu, et tema mõtetel oleks olnud nii laia haaret, et mõtiskleda maailma saatuse üle, kui peaks puhkema sõda. Ajaleht, mis mitte just väga tavalisena selles kandis talusse oli tellitud, rääkis pigem Vabadussõja aegadest ja sellest, kuidas Eesti riik on kahekümne aastaga arenenud.
Peegli mälestustes ja tema sõjafragmentaariumis on selgelt kirjas, et 1939.-1940. aastal Eesti kaitseväes olnud mehed olid moraalselt valmis lahinguteks. Neile oli selge, et kui tuleb käsk, tuleb seda täita, nagu olid seda teinud nende isad ja vanaisad. Teist võimalust ei osanud selle põlvkonna enamik näha.
17. juuni 1940 ja selle tagajärjed
Sel ajal olid kõik kolm kahurväelast mobiliseeritud, kuid nende kogemus totalitarismi võimalikust sekkumisest perekonda erinev. Juri Lotman oli üles kasvanud Leningradis, kus kellelegi öösel järeletulemine oli pigem reegel kui erand. Kuigi vägivallaga päriselt harjuda ei saa.
Nagu kirjutab J. Pogosjan, kes Lotmani sõjamälestusi aitas kirja panna, oli tema üks valusamaid mälestusi see, et juba rindel olles, kus sõduritel nälga polnud, sai ta toidupaki blokaadilinnast Leningradist, kus ta perekond varsti nälga suri. Alles jäi ainult üks õeke, keda Juri Mihhailovitš kohtas Leningradis pärast sõda.
Küll olid näljast paistes eesti mehed, kes sõja alguse lahingute järel Uuralitesse töölaagritesse kupatati. Nende hulgas, kes näljaaja Siberis üle elasid, kus neid pealegi rahvavaenlasteks peeti, olid ka Nikolai Vasilde ja Juhan Peegel. Vasilde omaksed jättis uus võim esialgu otseselt puutumata, sest oli ju talu liialt väike ja armetu, et suuremat kadedust tekitada. Küll olid teised lood Saaremaal Juhan Peegli kodustega.
See oli aeg, kui Petseri laagrisse viidud Eesti kaitseväelased jäid ilma suurest osast oma ohvitseridest. Ohvitserid küüditati Petserist otse Siberisse vangilaagrisse, kust vähestel õnnestus eluga tagasi tulla. Samal ajal olevat Peegel saanud Saaremaalt kirja, et 14. juunil 1941 oli uus võim kogu nende vana talu tühjaks teinud ja kõik minema saatnud.
Sõdur võib surra ka lahinguta
Inimese aju üks suuri võimeid on võime unustada või midagi väga jubedat ja soovimatut teadvusest välja suruda. On asju, mida ei mäletata või tahetakse mälus esile manada harva või mitte kunagi. Need on hetked, mil inimesest saab viivuga nagu teine inimene.
Sellist hetke meenutab Peegel: “Kui sellest äraviimisest teada sain, siis oli see mulle täiesti kujuteldamatu, vist oleks kõigile olnud. Komissar pidas oma kõnet, mina läksin suure männi alla, võtsin selle ümbert kinni ja lihtsalt nutsin. Seejärel olime laagris edasi, kus meid sõjaks ette valmistati. Poisid küsisid, et kuule, ütle, Juhan, mis sul viga on, sul on juuksed halliks läinud. Nii oligi.” Ajalooraamatute järgi polnud see osa maailmasõjast, mida osa Suureks Isamaasõjaks nimetab, veel alanudki.
Lotman mõistis kogu sõja tragöödiat täie sügavusega siis, kui sai teada, et blokaadis olnud Leningradist või nende inimeste arvel saadeti toidupakke rindele, mis ka temani jõudis, aga ta pere, peale ühe õe, ei elanud sõda üle. Nad surid lihtsalt nälga, kui nälga on üldse võimalik lihtsalt surra.
Nikolai Vasilde perel läks esialgu sõja ajal veidi paremini kui kahe teise kahurväelase omastel, kuid siis tuli aeg Saksa võimude arvates nooremal vennal sõtta minna. Noorem vend polnud sellest vaimustatud ja põgenes metsa, kuid leiti paraku üles. Nii sattus temagi sõtta Saksa mundris. Kuramaal oleks vennad võinud üks ühel, teine teisel pool rinnet kokkugi saada, kuid noorem, teades seda, põgenes rindelt uuesti.
Koju jõudes ootasid teda ikkagi Siberi-tee ja aastad vangipõlve Baikali järve ääres. Süüdistus riigi reetmises, mida ta ise polnud kunagi valinud, ja see, et ta olevat kandnud valet mundrit, mida ta samuti polnud ise tahtnud kuidagi selga panna. Vangist tagasi tulles nägi ta venna Nikolai viimast kirja, et kui noorem vend ei peaks olema sõtta tõmmatud, peaks ta sellest mõttetusest kõrvale hoidma.
Vanem vend kinnitas, et ta on sõdinud kõigi pereliikmete eest, ja sellest peaks selles sõjas piisama. Nikolai mõtles juba sõja lõpule ja ilmselt arutas omaette, mida hakkab talus tegema pärast sõda. Kuid temale seda aega ei tulnud.
Kui Vasilde külla tuli teade Nikolai surmast ja noorem poeg oli vangileival, muutus elu uue võimu poolt Nastahinoks nimetatud külas päris võimatuks. Tütred abiellusid, lahkusid külast ja vanaema Anna jäi talusse lõpuks üksi – ootama poegi, ühte vangist ja teist … teise surma ei tahtnud ta lõpuni uskuda. Tema südamesse jäi lootus, et ehk õnnestus Nikolail kuidagi pääseda ja ta tuleb kunagi koju.
Kui Juhan Peegel sai pärast sõda tuua oma ema Siberist asumiselt ära, siis Nikolai Vasilde surma järel kadus kõigepealt küla nimi ja aastaid hiljem küla ise. Nüüd kuulub see hoopis teise riiki, sest polnud mehi, kes öelnuks: kui külal ja mehel on üks ja sama nimi, ei saa ju see küla olla teise riigi oma. Tänapäeval elavad enamasti suviti selles külas veel alles jäänud taludes Lotmani sünnilinna Peterburi inimesed ja naudivad väikeses piiriäärses külas rahu ja vaikust.
Sõttaminek kui hirmu ravim
Sõdurile on harva antud valida, kummal pool rindejoont ta tahaks sõdida. Enamik mehi, kes sõtta tõmmatud, ei tahaks üldse sõdida, kui see sõltuks vaid nende tahtest. See on tõde, mida ka ajaloolastel, kes sõjast kirjutavad, tasuks meeles pidada. Peegel kirjutab mälestustes, et väga raske oli tal sõja alul harjuda surmaga ja suuta ületada endas sõjahirmu.
Väga sügava analüüsi hirmu fenomenile sõjas teeb oma elu lõpul Lotman. Tema arvates ei ole rindel nii hirmus, nagu näib kirjelduste põhjal või raamatust lugedes. Parim viis hirmust vabaneda on siseneda sellesse, mis hirmu tekitab. Kui kardad eesliini, sõida piinavast tundest vabanemiseks eesliinile. Vaevalt suudab keegi uskuda, missugune kergendus sind haarab, kui miski tõepoolest toimub.
Ja sõda isegi ei ole nii kole kui selle ootamine või meenutamine. Temasse sisse minek on parim arstim hirmu vastu. Seepärast tuli kokku puutuda sellega, kuidas inimesed, kes olid end kinni haakinud lähitagalas või staapides, muutusid haiglaselt araks. Olen veendunud, et need olid normaalsed, sugugi mitte haiglaselt arad inimesed. Ja kui saatus oleks nad kohe seadnud tõsiste raskuste ette, tutvustanud neid sõjaga enne, kui nad jõudsid “kartma hakata”, poleks nad kunagi “haigestunud”.
Milliseid hirme tuli kahurväelastel pidevalt ületada, seda kirjeldab Lotman oma memuaarides, just neljakümneviieste tankitõrjekahurite probleemist Teises maailmasõjas. Nikolai Vasilde saatus oli olla ühe sellise kahuri komandör. Tema viimane relv Kuramaal oli neljakümneviiene tankitõrjekahur. Selle kahuri kohta kirjutab samas sõjas samuti kahurväe sidemeheks olnud Juri, et need tankitõrjekahurid olid sõdurite arvates täiesti kasutud.
Hakkamasaamine hirmudega on sõdurile väga intiimne ja isiklik asi. Kuid neile vanadele sõduritele pole sugugi ükskõik, kuidas suudab sõdur selles olukorras arvestada oma kaaslaste ja ümbritsevatega. Peegel võtab selle kokku selgelt ja lihtsalt: “Siin on veel niisugune asi, mida mina olen üsna oluliseks pidanud. Inimene peab ikkagi inimeseks jääma.”
