Tänaseks on avalikkusele teada vaid osake Pertelsoni kui Arigato tegevjuhi käekirjast. Suures pankrotipesas on kaitstud nõudeid 155 miljoni krooni eest, võlausaldajaid on kokku 90, lisaks pöördusid spordiklubi 80 ekstöötajat töötukassa poole. Milline on kahekordse olümpiapronksi tegelik roll Arigato pankrotis, peab alles selguma. Piisk piisa kaupa päevavalgele tulevad üksikasjad on kurvad. Kui isegi osa kuuldustest tõele vastab, on seis halb.

Kui uskuda Pertelsoni ennast, siis on peaasjalikult süüdi kõik teised või olukorrast on valesti aru saadud. Pertelson tahtis äri teha, aga majandusolud ja tema käsutuses olnud võimalused lõid üle pea kokku. Kui ta oli seni harjunud, et lobe ja mehelik jutt avasid talle kõik uksed ja muutsid musta valgeks, siis ärimaailmas käivad asjad teisiti. Äri tähendab raha, raha aga loetakse ning päeva (või kuu, aasta või aastate) lõpuks ei tohi keegi võlgu jääda. Heal juhul loodetakse ka kasumit. Kui usaldust kuritarvitatakse, jääb sellest paberile märge, mida ei saa kustutada või unustada.

Näib, et Pertelsonil on tegelikkus ja muinasjutt, oma ja võõras raha sassi läinud. Kui uskuda kahtlustusi, mis ripuvad ta pea kohal – isegi, kui info on erapoolik ja kallutatud –, ei paista olümpiasangarile just kõige eredam päike. Äri Pertelsoni moodi mõjub juba komöödiana.

Oht, et tema versiooni pankrotist ja kurjadest kapitalistidest usutakse võlausaldajate omast rohkem, on aegamisi vajumas. Pelgalt mainega pikka liugu ei tee. Maine ärakasutaja on nagu sapöör – eksida saab vaid ühe korra. Ja kui halvast olukorrast väljatulekuks on valitud ründav taktika, siis põletatakse sildu, mis tulevikus võivad olla elulise tähtsusega.