Urmo Soonvald: Valitsuse lähivõitlus rahvaga
Enam ei saa öelda, et põhjendamatu kriitikameel sunnib peaministrit lõputult arvustama. Üha enam ilmneb, et ta ei taha rahandus- ja majandusspetsialistide nõu kuulata. Muidugi on iga endast lugupidav peaminister sõltumata teemast asjatundja, aga sisuliselt pole see võimalik. Hea mälu ja paar fakti päheõppimine ei tee valitsusjuhist veel geeniust.
Ansipile on ammu öeldud, et majandus kukub ning ainsaks hädapiduriks on kiire ja aus reageerimine. Ansip on tõde ja tegelikkust venitanud nagu kummi. Rääkinud musta valgeks ja valget mustaks, olnud klassikaline jokk-poliitik. Hämamise ainsaks teoreetiliseks trumbiks on võimaliku paanika ärahoidmine, kuigi kõik on reaalsust iga raku ja rahakotiga mõistnud selgemalt, kui peaministri sõnad on suutnud olusid hinnata.
Peaminister lubab, et kui töötuskassa makseid suurendatakse ja teine pensionisammas külmutatakse, siis uut negatiivset lisaeelarvet tegema ei pea. See on tema lootus, millega teised koalitsioonikaaslased pole veel nõustunud.
Aga nii või teisiti minnakse sügavale rahva rahakotti. Kuna Eestis naftat, gaasi või riiklikku relvatööstust pole, siis on ainsaks riigikassa turgutajaks tööinimeste maksud. Neid saab riik suurendada või pisendada. Aga kui riik võtab rahvalt osakese väärikast vanaduspõlvest, olles just ise väärikust lubanud, on asi pahasti. Riik ei tohi tekitada olukorda, et ta sõna ei maksa. Et lubadus antakse ja võetakse, kodanikul aga pole mingit sõnaõigust.
Riigi praegust käitumist võib tõlgendada nii, et riik on asunud kodanikega lähivõitlusse. Võetakse siit ja sealt, esmalt muudetakse koondamine imelihtsaks, siis kärbitakse pensione. Mis edasi?
Kõik mõistavad, et Eestil on raske. Aga ebaõiglane on kogu majandusvalu panna Euroopa Liidu ühe vaesema rahva õlgadele. Laenamine ja avaliku sektori radikaalne reform oleks sama oodatud kui päikeselise pensionipõlve lõpetamine.
