Tallinn – pime, auklik, räpane

Kui seni oli Savisaare meelest riigil kõik puudu ja tema linna juhitaval eelarvel kõik üle, siis on nüüd on karm reaalsus jõudnud iga linnaelanikuni. Varahommikune linn on kottpime, tänavaaukudesse võib pisem laps äragi uppuda ning räpasus on lihtsalt kirjeldamatu.

Linna pimendamisega loodab Tallinn kokku hoida mõniteist miljonit krooni aastas, aga missugused on tagajärjed näiteks kuritegevuse seisukohalt, sellele ilmselt ei mõelda. Olemasolevad turvakaamerad muutuvad kasutuks, sest pimeduses salvestavad nad ainult pimedust. Peale selle mõjub hämarus kuritegelike kavatsustega tüüpidele iseenesest julgustavalt.

Pimendamine on ka psühholoogiliselt rusuv, sest tuletab meelde sõjafilmid ja -raamatud: eks pimendatud linnu ikka selleks, et vaenlane neid pommitada ei saaks. Kui Savisaare Tallinn raatsiks loovutada neljandiku oma hiiglaslikest propagandakuludest, siis poleks pealinnas sõjameeleolu tekitada vaja.

Tallinna tänavaaugud on pikki aastaid nörritanud linnaelanikke ja halastamatult lõhkunud nende autosid. Tänavu kevadel lume alt välja sulavad maastikud on erakordselt masendavad. Teede lappimiseks on raha vähem kui mullu, täpne on summa veel selgub, aga juba ette on selge, et sellest ei piisa. Süüdi on savisaarlaste meelest muidugi riik – nagu kõiges selles, mis Tallinnas kehvasti.

Kui auke tänavais linnaelanikud ise parandada ei saa, siis linna puhtuse hoidmisel on küll igaühel midagi ära teha. Alates sellest, et ei viska kommipaberit maha, ning lõpetades sellega, et koeraomanikud koristavad oma lemmikute järelt. Lausa uskumatu mustus pealinna tänavatel ei ole mitte ainult linnavõimu süü, vaid ka linlaste endi sügava hoolimatuse tulemus.