Timesi toetusel, Briti Filmiinstituudi eestvõttel juba 52. korda teoks saanud Londoni filmifestival on küll punase vaiba üritus, kus igal õhtul on maailmaesilinastus ja ridamisi staare rambivalguses, ometi on kinopidu ennekõike orienteeritud publikule, et Albioni rahvas saaks lõpuks näha kõike seda, mille üle kriitikud juba pool aastat pärast Cannes’i ja Veneetsiat ühtelugu õhkavad. 30 naela eest saab muidugi staare ka näha, aga nendega olla londonlased harjunud.

Aasta teise poolde ajastatuna on sel festivalil tegelikult ingliskeelse maailma esilinastuste osas täita oluline roll. Järgmine suurüritus on alles jaanuaris — Sundance Ameerikas. Nõnda rihivad stuudiod oma kvaliteetsemad teosed, mis veel enne jõule kinno jõudma peavad, Londoni punasele vaibale.

Ohtra ja ammendava filmivaliku kõrval üritab festival ka filminduse insaideritele midagi huvitavat pakkuda — on hulk vestlusringe ja koguni levitajate konverents. Briti kinošnikute retoorika ei erine meie filmirahva sõnumist — Hollywood surub peale ja televisioon, nüüd ka internet, on noorsoo hukka ajanud.

Kuidas internet tappis levitajad?

Levitajate konverents kannab pealkirja “Võim pikslitele”. Et internet on tulnud, et jääda, ja igal aastal paneb järjest rohkem kinolevitamisele spetsialiseerunud ettevõtjaid pillid kotti, on juba kolm aastat Londoni festivali raames püütud probleemile lahendust leida. Lahenduse soovijaid on nõnda palju, et jään ülipopi ürituse ukse taha ning ajaviiteks üritan Briti filmikeskuse kõrvalt filmi ja muusikaklassika poest “Sügisballi” ja “Klassi” DVDsid tellida. Aeganõudev ja lootusetu ettevõtmine.

Kuulen müüja käest, et mullu läks kolm peamist levitajat Inglismaal pankrotti, nii et tõenäoliselt neid filme poeketi andmebaasis ei leidu. Otsime siiski. Muidugi ei leidu. Levitamise konverentsil ei leidu samuti ühtegi põhjapanevat ideed, kuidas kinoäri interneti laastavast mõjust päästa. Seda tunnistab mulle konverentsi lõppedes selle korraldaja abikaasa, kes näeb internetis hindamatut levitamise vahendit. Mees nimega Nikolay Moustakoff teeb nimelt arvutiga lühikesi animafilme. Festivalidel näeb neid tema hinnangul kordades vähem inimesi kui ühe õhtuga Youtube’is.

Peale jääb igivana tõdemus: kui kino ei suretanud välja teatrit, televisioon kino, ei tee lõppkokkuvõttes internet ka muud kui vaid uue meelelahutusliigi juurde. Kes filmi kinos näha tahab, tuleb ikkagi kinno kohale. Iseasi, palju lõpuks neid järel on, kes filmi kinos näha tahavad.